me me me

Minu (puuduv) elu

Pildil olen mina. Või võiksin vabalt olla, kui ma hoopis teistsugune välja ei näeks – käisin sel nädalal KÕIGIS loengutes korralikult kohal ja olen nüüd väsinud nagu koer. Või nagu see naine pildil. Juba neljapäeva õhtul oli selline tunne, et kätt ka ei jõua liigutada ja blogimise jätan üldse maha. Kummaline on see, et tegelikult on koolis ilgelt huvitav (näiteks jõudsime me prantsuse keeles lõpuks passé composé juurde, ehk siis õpime lõpuks ometi kasutama ka mõnda muud ajavormi peale oleviku ja mul on tunne, et mul hakkab juba mingi süsteem tekkima), aga see ei muuda fakti, et ma energiast tühjaks pumbatud olen. Nojah, eks muu elu on ka praegu paras kino, igavuse üle just kurta ei saa ja kui mul oleks huvi naistekat või seebikastsenaariumi kirjutada, oleks materjali juba kilo jagu, sest salomeed on rohkem kui rubla eest. Aga selliste teemade jaoks on meil ju ometigi teised blogijad.

P.S. Ma jõudsin lõpuks moodsate rahvalaulude juurde. Näiteks see lugu – see isamaaline osa mind eriti ei huvita, aga ülejäänud sõnum on ju väga punk ja folkloristlikust seisukohast kõlab ka huvitavalt.

P.P.S. Kuna üks tuttav juba muretsevalt küsis, kas ma olen natsiks hakanud, siis kinnitan rahustavalt, et ei ole, koolis lihtsalt räägiti rahvalauludest, kust jõudsin edasi eraisikute (antud hetkel Alo Mattiiseni) loodud rahvapäraste lauludeni. Nagu ehk märkate, on kasutatud regivärssi. 😉