literature

kuradima imperialistidest vereimejad

Sain üle hulga aja pihku ühe sellise eesti raamatu, et lõpuni välja muudkui irvitasin. Jah, kallid sõbrad, ajal, kui moodsad inimesed loevad Hirami, on minu laual noorsookirjandus by Leelo Tungal – sest just tema surematuks kalambuuriks* on teos nimega “VAMPIIR ja PIONEER”. Minu sõnadest jääb väheks, nii et panen siia kaks väikest lõiku, et näidata, kuidas TEGELIKULT kirjutatakse ideelist ja sõnumit kandvat kirjandust:

“Jälle need frikadellid!” oli pioneer Peko kööki astudes sunnitud suud kõverdama.

“Mis mina sinna parata saan,” püüdis Peko ema pojale lihapallitaldrikut ulatades end vabandada. “Muud meie kombinaadi poes ei müüda kui siberi pelmeene, verivorste ja vahel ka neid imeliku kirjaga frikadellikarpe – “Külmutatud laste frikadellid”… Ei mina tea, kuhu need fileed, karbonaadid ja suitsusingid lähevad, mis iga päev raamatupidamise paberitest läbi käivad! Aga söö, pojuke, hea, et sedagi veel on!”

“No teadagi, kuhu nad lähevad,” alustas isa oma tavalist, maailma helgeimat korda õõnestavat juttu, kuid Peko katkestas teda poolelt sõnalt; lausudes lühidalt ning tabavalt:”Jäta, isa! Sinu jutt on kapitalistlik nurisünnitis!”

“Jah, aga miks seisavad kombinaadi õuel iga päev võõraste numbritega veoautod, igasugu “Jurgid” ja “Morgid”?” ei tunnistanud isa oma lüüasaamist.

“Seisavad, tähendab on vaja!” teatas poeg.

“Kaubarongid lähevad itta, paksult kaupa täis, aga tagasi tulles veavad kohale võõrast rahvast, kes vagunist maha hüpates nõuavad kohe omakeeli: “Andke korter! Andke sissekirjutus!” ei jätnud isa rumalat jonni.

“Loomulikult tuleb nad sisse kirjutada, sest sissekirjutuseta elamine on meie maal ebaseaduslik! Inimesed jätavad oma avarad, kaunid muldonnid, et ulatada sõbrakäsi väikese Eesti töörahvale! Häbi neile, kes keelduvad vendade omakasupüüdmatust abist!” sonkis teadlik poeg raevukalt kahvliga frikadellikastet. “Inimestele, kes kõneleb rahvaste sõpruse keeles, pole kellelgi kahju anda oma viimast!”

“Oma viimast,” osatas pahatahtlik isa, “viimase on nad ammu juba ise võtnud neljakümnendast aastast peale, kui meid okupeerisid!”

“Õitsvasse sotsialismiperre astumist nimetad sina okupeerimiseks!” sähvisid pioneeri silmis vihaleegid. “Õnne toomist meie õuele nimetad sina viimase võtmiseks! No tead, see on juba… sellega peaksid tegelema organid!”

“Mis te´nd jälle!” hüüdis ema lepitavalt.

“Organid! Ma ei saa söögilauas öelda m i s organid need siin tegutsevad!” porises isa sapiselt. “Seni, kuni sa minu lauas sööd, ära mulle tule neist röövlitest ja kaabakatest rääkima!”

“Toitu võimaldab mulle, muide, ääretu kodumaa!” andis südi poeg isale halvava löögi.

Ja teine lõik:

“Ja nüüd, kallid tulevased pioneerid, arvake ära, kes meile külla tuleb? Julgemini, julgemini – kolm korda võite arvata!” kostis lavalt pioneerijuhi reibas hääl.

“Karlsson!”

“Pipi!”

“Miki-hiir!”

“Kes ütles Miki-hiir?” karmistus vanempioneerijuhi hääletoon. “Kes lömitab imperialistliku pehkiva Ameerika kõduneva kultuuri ees?”

*Terve see raamat on üks pidev kalambuur

Pilt on pärit siit.

Edit: ma ei saa, ma PEAN ühe lõigu veel panema:

“Ma ei mõtlegi varjata, et olen pioneer!” teatas Peko nii uhkuse- kui hirmuvärinaga hääles.

“No-noo,” naeratas mees pahaendeliselt. “Vorst vorsti vastu, ega minagi varja, et olen krahv Dracula.”

“Dracula, Dracula…” meenutas pioneer palavikuliselt. “Oli see Hitleri salanõunik või nurjatu kuulipildur, kelle ambrasuuri ette viskus üks meie südidest, laiarinnalistest kangelastest?”

“Sa võib olla imestad, kuidas ma siia sattusin. Tegelikult elas üks meie suguvõsa haru juba ammugi Baltimaadel, see meenus mulle ühel tuulisel õhtul kapitali kanna all, ja ma otsustasin tulla oma tädipoegade endisi valdusi vaatama. Nemad olid siin tuntud vereimejad,” pajatas lesiv vanamees.

“Tähendab – mõisnik! Tähendab – kurnaja!” välgatas pioneeri silmis raevutuluke. “Teie koht on ajaloo prügikastis!”