faith · hooker · movies · music · olemise talumatu kergus · princess · rotid

Kas järgmiseks kaebame Google´i kohtusse?

Olen väga suure huviga jälginud Piraadilahe vastu suunatud kohtuasja (eesti keeles kajastab seda Larko) – kui nad süüdi mõistetaks, tähendaks see, et keegi ei üritagi enam varjata, et kohut mõistab raha, mitte seadused. Lisaks saaks see otsus murranguliseks, ajajärgul, kus kõik teavad, et autor on surnud, ei saa selline otsus jääda tagajärgedeta. Ma ei mõtle ainult seda, et süüdistajate veebilehed olid “juhuslikult” maas, kuni süüdistatavad palusid fännidel veidi tagasi tõmmata, vaid ka seda, et ajad on muutunud ja need, kes muutusi vastu võtta ei taha, saavad need paratamatult oma õuele.

Seletan arvutivõhikutele veidi seda, milles protsess üldse seisneb. Nimelt on Pirate Bay kodulehel viited torrentitele. Inimesed leiavad torrenti selle saidi kaudu üles, tõmbavad enda arvutisse ja selle kaudu tõmbavad kellegi teise arvutist (MITTE piraadilahe kodulehelt ega nende tüüpide arvutitest, vaid täiesti suvaliste arvutikasutajate arvutitest) endale asja, mida nad otsisid. Piraadilahe serverites ei ole mitte kübetki informatsiooni, need ainult aitavad “piraatidel” informatsiooni leida. Seega on Google´i kohtusse kaebamiseks täpselt sama palju seaduslikku alust, ainult selle puhul saab igaüks aru, et see oleks absurd. Pirate Bay sarnasest tööpõhimõttest hoolimata tahaksid autoriõiguste omanikud aga oma “saamata jäänud raha” kuskilt kätte saada ja see tundub nagu hea koht olevat.

Isiklikult arvan ma, et neil oleks targem ajaga kaasas käia. Nagu “piraadid” tabavalt öelnud on, on meelelahutustööstus juba mitu korda surma lävel olnud – esmalt räägiti, et raadio ja televiisor hävitavad muusika- ja filmitööstuse,  kodune lindistamisvõimalus pidi olema kindel kabelimats ja nüüd siis on internet nende viimase hingenatukese kallale läinud. Tegelikult see muidugi päris nii ei ole.

Muidugi arvan ma (nagu ilmselt iga empaatiavõimeline inimene), et ka kunst on midagi väärt ja selle tootjad peaksid saama oma väärtusele vastavalt tasustatud. Väärtuse otsustavad muidugi tarbijad, see on siiski masside armastusele orienteeritud ühiskond. Minu isiklikust seisukohast paneb internet aga tootjad just rohkem pingutama – plaatidele lisatakse igasugust kraami ja kingitusi, et inimesed pigem neid ostaksid, filmidel on lisad, mängudel samuti. Ja vähemalt minu pealt teenib muusikatööstus AINULT tänu internetile. Ma ei ostaks iial muusikaplaati, kui ma ei ole varem seda albumit kuulnud ja selle headuses veendunud. Aga kui ma selle korra alla tõmban ja see mulle VÄGA meeldib, üritan ma selle alati osta. Sama asi ka raamatutega – esimeseks lugemiseks laenutan ma selle raamatukogust, aga mulle meeldivale autorile üritan ma alati oma rahakoti abil märku anda, et ta meeldib mulle. So what, et kõik ei ole minusugused – aga väga paljud on! Ja ka need, kes ei ole, käivad kinos ja kontserditel ja nad saavad tõuke tarbimisotsuse langetamiseks just internetist.

Just ükspäev arutasime, et ainuke asi, millega on jamasti, on mängud – ma ei viitsi neid tavaliselt eriti kaua mängida, samuti ostan ma Eestist mänge üsna harva, sest minu maitse jaoks ei ole neid vähemalt Tartust saada. E-bayst tellida ka ei viitsi, nii et olengi läinud mugavamat teed ja neid kopeerinud (ei, “varastama” oleks selle kohta liiga radikaalne sõna). Aga enamus tarbijaid ei ela äärealadel, nii et ka suurlinnades on piisavalt minusuguseid, kes on valmis heale asjale peale maksma – eeldusel, et nad enne hea maitse suhu saavad.

Vaadake maailma veidi laiema pilguga. Ärge hoidke ideedest nii kõvasti kinni, et see, kui väike laps arvutist multikat vaatab, seostub teie jaoks vargusega. Ideed on paindlikud ja ideed muutuvad, käivad ajaga kaasas ja tasuvad end alati ära. Tarbimine on ainult viimane samm teenimisahelas.