me me me

Minu (puuduv) elu

Pildil olen mina. Või võiksin vabalt olla, kui ma hoopis teistsugune välja ei näeks – käisin sel nädalal KÕIGIS loengutes korralikult kohal ja olen nüüd väsinud nagu koer. Või nagu see naine pildil. Juba neljapäeva õhtul oli selline tunne, et kätt ka ei jõua liigutada ja blogimise jätan üldse maha. Kummaline on see, et tegelikult on koolis ilgelt huvitav (näiteks jõudsime me prantsuse keeles lõpuks passé composé juurde, ehk siis õpime lõpuks ometi kasutama ka mõnda muud ajavormi peale oleviku ja mul on tunne, et mul hakkab juba mingi süsteem tekkima), aga see ei muuda fakti, et ma energiast tühjaks pumbatud olen. Nojah, eks muu elu on ka praegu paras kino, igavuse üle just kurta ei saa ja kui mul oleks huvi naistekat või seebikastsenaariumi kirjutada, oleks materjali juba kilo jagu, sest salomeed on rohkem kui rubla eest. Aga selliste teemade jaoks on meil ju ometigi teised blogijad.

P.S. Ma jõudsin lõpuks moodsate rahvalaulude juurde. Näiteks see lugu – see isamaaline osa mind eriti ei huvita, aga ülejäänud sõnum on ju väga punk ja folkloristlikust seisukohast kõlab ka huvitavalt.

P.P.S. Kuna üks tuttav juba muretsevalt küsis, kas ma olen natsiks hakanud, siis kinnitan rahustavalt, et ei ole, koolis lihtsalt räägiti rahvalauludest, kust jõudsin edasi eraisikute (antud hetkel Alo Mattiiseni) loodud rahvapäraste lauludeni. Nagu ehk märkate, on kasutatud regivärssi. 😉

faith

Kuidas saad SINA oma riiki aidata?

Viimastel päevadel on olnud palju juttu sellest, et midagi on mäda siin Eesti riigis ja Eesti ja kodanikuühiskond käivad ühte lausesse ainult siis, kui nende kahe sõna vahel on väljend “ei ole”. Ka president rõhutab pidevalt, et oleks vaja rohkem kodanikualgatust, et head ideed peaksid liikuma ka alt üles jne. Mina, kes ma kõigest hoolimata seda riiki siiski veel veidi armastan, tahaksin ka oma panust anda, nii et olen selle peale viimasel ajal veidi mõelnud. Nii et mõned mõtted sellest, kuidas oleks teoorias (kahjuks enamasti just teoorias) võimalik seaduskuulekalt oma riigi käekäiku mõjutada. Kui ma olen midagi ära unustanud, siis palun kommenteerige julgelt, sest mul oleks tõesti hea meel uusi ideid saada ja ka teised loeksid neid ilmselt meelsasti.

1. Valimised – mina olen neist loobunud just sel põhjusel, et hääl läheb erakonnale, mitte üksikisikule ja nimekirjad on juba ette paika pandud. Mina tahaksin hääletada näiteks just Valduri poolt, aga hääl läheb ikka Edgarile. Pole aga olemas erakonda, mille põhimõtted oleksid normaalsed ja/või eesotsas ei oleks skandaalidega seotud või kahtlastel asjaoludel rikastunud inimesed – isegi Rohelised ei ole sellest patust puhtad, millest me siis veel räägime. Seega on inimeste ainsad reaalsed variandid, kas oodata kuni praegused tipptegijatest ekskommarid vanadusse on surnud (ja ma üldse ei imestaks, kui nad meid kõiki üle elaksid) või liikuda edasi punkti nr 2:

2. Rahva algatatud seaduseelnõu – see tähendab, et kas või Rents võib algatada seadusemuudatuse, et hääletussüsteemi muudetaks. Kui sellele saadakse piisav hulk allkirju (kümme tuhat?), on Riigikogu kohustatud selle arutlusele võtma. Ainuke jama seisneb selles, et minu meelest pole Eestis sel viisil mitte ühtki seadust reaalselt vastu võetud (loe: siiani on rahvaalgatuse peale kõrge kaarega kustud). Eriti teravalt on mul meeles see, kui taheti läbi suruda väga vajalikku seadust, mille kohaselt alimente maksaks lapsele riik, kellele omakorda maksab alimendikohuslasest vanem – see tagaks selle, et laps ei pea näiteks vanema hoolimatuse või töötuse perioodil näljas olema. Kui eelnõu eestvedajatega intervjuu oli, hüppas lihtsalt kaadrisse mingi poliitik, hakkas provotseerivaid küsimusi esitama, naisi mõnitama, tõmbas tähelepanu endale, ütles paar populistlikku lauset (mis ei olnud eelnõuga kuidagi seotud) ja voila! eetriaeg oligi otsas. Iseenesest võib muidugi astuda sammukese edasi ja

3. minna meelt avaldama. Samas, olgem ausad, kas te teate mõnda juhtu, kus meeleavaldusest oleks reaalselt kasu olnud? Isegi Pronksiöö tulemusel ei hakanud poliitikud mõtlema, et ehk on midagi viltu ka meie integratsioonipoliitikas (kuigi probleem on ilmselgelt mõlemapoolne), vaid hakati rääkima hoopis inimeste vabaduste vähendamisest, telefonide pealt kuulamise õigusest ja muudest politseiriigile omastest vahenditest.

Lisaks kaasneb ka rahuliku meeleavaldamisega KAPO ahistamine tihe tähelepanu ja verbaalne peks meie kallutatud meedia poolt – selle näiteks on kas või see, kuidas Postimehes hiljuti kirjutati loomaõiguslastest. Ainsad negatiivsed näited käisid tegelikult välismaiste organisatsioonide kohta, nii et sama hästi oleks võinud kirjutada, et kuna USA usklikud on imelikud, on seda kindlasti ka Eestis elavad protestandid, kuigi see ilmselgelt nii ei ole. Näiteks öeldakse eesti loomaõiguslaste kohta, et vajadusel nad “vilistavad seadustele”, aga näide tuuakse hoopis soomlaste kohta, sest eestlaste kohta pole lihtsalt ühtki näidet tuua. Või teine artikkel, kus öeldakse, et meie loomaõiguslased ja anarhistid on sattunud “seadusega lubatu piirimaile” – mis tähendab, et TEGELIKULT pole nad ühtki seadust rikkunud, juriidiliselt on kõik alati korrektne olnud. Poliitikute puhul on see lubatud, aga kodanikualgatuse korras tegutsevate grupeeringute puhul annab see alust neid KAPOsse teed jooma kutsuda ja neist ajalehes kirjutada kui kriminaalidest. Mokaotsast mainitakse küll ära, et tegelikult on PunaMust läbinisti vägivallatuid lahendusi pooldav organisatsioon, aga samas kirjutatakse ikka edasi, kui ohtlikud nad on, lisaks näitavad artiklite kõrval olevad pildid meeleavaldajaid troppidena, kuigi “puhtjuhuslikult” pole piltidel mingit pistmist eestlastega. See kokku annab selge signaali, et oma arvamuse avaldamine EI OLE siin riigis teretulnud.

Ise poliitikuks hakata ei saa ma juba seetõttu, et mul ei ole raha. Minu meelest oleks aus, kui igasugune poliitreklaam oleks keelatud, sel juhul peaks rahvas oma otsustes lähtuma ainult valimisdebattidel kuuldavast informatsioonist ja erakonna põhikirjast – rahvani jõudev info oleks tunduvalt adekvaatsem ja seda ei kallutaks kellegi rahakott. Sellega seoses jääb mulle ka täiesti arusaamatuks, miks peaks üldse kohtumised valijatega olema riigi rahakotist hüvitatavad – tegelikult promotakse ju oma erakonda, miks keegi teine selle kinni peaks maksma? Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Ebaausat asja ajavat poliitikut kohtusse kaevata ei ole mul mõtet. Viimase aja drastilisem näide sellest, kuidas meie kohtusüsteem toimib, oli see, kui poisid, kes aprillimäsus Woodstocki Molotove loopisid, ei saanud pm mingit karistust, kuid mees, kes Hans H Luige aknasse Molotovi viskas (ühtki kannatanut polnud), sai ÜHEKSA AASTAT REAALSET VANGISTUST. Seda ajal, mil vägistamise eest saab tingimisi ning reaalse tapmise eest maksimum kolm aastat. Nii et on ilmselge, et kohtusüsteem on pehmelt öeldes kaldu, et mitte öelda maoli maas iseenda okse sees.

Minul tõesti ei ole enam mitte ühtki mõtet, kuidas eraisik midagi muuta saaks. Öelge, et teil on, öelge, et ma olen loll ja rumal ja ei näe ilmselgeid lahendusi ja ma võtan need rõõmuga vastu. Praegu olen ma aga lihtsalt õnnetu, sest olen sunnitud nägema, kuidas see riik otsejoones perse suundub, nii nagu meil kombeks on – lauluga.

Pilt, mis nii ilmekalt meie võimuorganite seisukohta näitab, on pärit siit.

Edit: avastasin just, et Inno ja Irja on samuti sellega haakuval teemal samasisulisi mõtteid avaldanud.

hooker

nüüd diskrimineeritakse juba mind kah

Viimasel ajal on kõik kuidagi nii hall ja ühetooniline olnud, elu ei paku enam midagi uut, tahaks maailma värskema pilguga vaadata. Mis võiks olla toredam, kui teha seda kuskil mujal? Nii et kandideerisin USAsse lapsehoidjaks. Kogemust mul on, lisaks olen läbinud esmaabikoolituse (sh erikursus väikelapsi puudutavast esmaabist) ja algklassilastele järeleaitamistunde andnud. Kõlab ju nagu perfect fit? Nüüd sain aga vastuse, kus oli öeldud, et minu CV ei osale kahjuks konkursil, sest ma olen abielus (kuulutuses ei olnud selle kohta muidugi midagi märgitud).

Nagu wtf? Kas me oleme vahepeal mõnda islamiriiki kolinud, kus naine ei tohi ilma meheta välismaale minna? Või arvavad nad tõsimeeli, et ma võtaksin mehe kaasa?  Ilmselt on siiski tegu mingi lääneliku eeldusega, et abielus naine peab siiski oma mehe poole hoidma, mitte üksi ringi reisima ja mingeid erandeid ei ole. Kõige haigem on see, et paar aastat tagasi, kui mu sõbranna, kahe alaealise lapse ema, taotles viisat, et kolmeks kuuks USAsse puhkusele minna (ilma lasteta, kes oleksid vanaema juurde suvevaheaega pidama jäänud), öeldi talle, et ta ei saa viisat, sest ta EI OLE abielus ja kuna teda miski Eestis kinni ei hoia, kardavad nad, et ta ei pruugi tagasi tulla. Nii et alaealised lapsed olid sel hetkel “mitte miski” ja just puuduv sõrmus oli see, mis teda Ameerikamaast lahutas. Irooniline, eksole.

Teine asi on cvkeskus. Eesti riigis ütleb teatavasti seadus, et tööandjal ei ole õigust esitada tööotsijale küsimust tema perekonnaseisu ja laste arvu kohta. See, kas see seadus on õigustatud või mitte, on iseasi, isiklikult arvan, et kui tööandjal ei ole õigust seda küsida, peaks tal olema õigus eeldada, et potentsiaalsete laste potentsiaalse haigestumise korral on neile olemas hoidja ja see ei mõjuta töötaja tööd, aga see ei ole selle postituse teema. Teema on aga selles, et cvkeskuse portaalis, on oma perekonnaseisu ja laste arvu märkimine KOHUSTUSLIK. Nii et riigis, kus seda loetakse konfidentsiaalseks infoks, ei saa ma tegelikult ilma seda infot avaldamata tööd otsida. Saan muidugi valetada, aga miks ma peaksin. Kas selline asi on ikka seadusega kooskõlas?

Mhmh, mul on viimastel päevadel niigi tunne, nagu oleks noorus mööda läinud ja nüüd selgub, et abielus naine ei kõlba enam töölegi. 😦

alcohol

Väikesed hetked on need kõige olulisemad

Mida öelda mehele, kellel parajasti ERITI nõme õnnetus juhtunud on? Minu TOP10sse jõudis eile igatahes lause – “Mul on nii hea meel, et see minuga ei juhtunud!” 😀

Ja K sünna läks täiesti rocknrolli stiilis – vähemalt oli see esimene kord, kui sain üllatunult küsida “Oi, mis mulle käe peale tilgub?” ja avastada, et see on teise peokülalise veri, mis liigse laamendamise käigus pritsima on hakanud. Väga vahva oli, indeed. Järgmisel aastal jälle.

Pilt on pärit siit.