Uncategorized

Kuidas saada kuulsaks – eile ja täna

Lugesin täna tõlkeartiklit sellest, kuidas saada kuulsaks kirjanikuks. Kuna Eestis avaldati see 1936. aastal (“Kunstis ja Kirjanduses”, kui kedagi huvitab), julgen arvata, et ükski autorikaitse sell kobisema ei tule, kui ma seda siin veidi ümber jutustan.

Iseenesest tundusid kõik nõuanded ka tänastele kirjanikuhakatistele väga hästi sobivat. Näiteks tuleks tutvuda võimalikult paljude arvustajatega, hoida neid oma lähemas sõprusringkonnas ja neile tihti välja teha. Intervjuude käigus tuleb hoiduda diibitsemisest – parim asi, mida öelda, on see, et te pole viimase aasta aja jooksul ühtki raamatut lugenud, sest oma metsiku seksielu kõrvalt ei jää teil selleks lihtsalt aega, see müüb alati. Kui te ei tunne ühtki ajakirjanikku, saatke lihtsalt ise võõra nime alt ajakirjadele meile teemal “Rents kukkus peale pöörast orgiat trepist alla ja murdis käeluu, mistõttu tema maailma muutva romaani kirjutamine paratamatult edasi lükkuma peab” – see teine osa seal lauses on väga oluline, sest kuna te veel ei ole kuulsad, ei saa muidu keegi aru, mis staariga üldse tegu on ja uudise avaldamine on kahtluse all. Vigastuse osa on aga alati hea, eriti meesautorite puhul, sest naistel hakkab teist kahju ja hiljem, kui te paranete (ja ilmub pressiteade “Rents sai taas oma varsti ilmuva suurteose kallale asuda), elavad nad teile juba kaasa, orgia või lihtsalt pidu lisab aga veidi metsikust, mis teie karjäärile ainult head teeb.

Kas ei tule tuttav ette, kui tänapäeva kirjanike peale mõtlete? Eriti naljakas on aga see, et sama ajakirja järgmisi numbreid edasi lehitsedes võis üsna pea lugeda, kuidas üks noor lootustandev kirjanik on käeluu murdnud – milline kokkusattumus. 😀 Ja nii uskumatu, kui see meie egoistlikkule me-oleme-nii-ainulaadsed põlvkonnale ka ei tunduks, isegi kirjanduses eneses pole midagi uut. Näiteks ilmus 1936. aastal ka Leo Anveldi raamat “Eluhirm”, kus oli juba olemas onaneerimine, vägistamine ja tapmine – ning oleks autor olnud naine, oleks kindlasti ka oksendamine ära mainitud (take that, Hiram ja Oksanen!). Mitte sittagi pole muutunud.

Ahjaa, üks erinevus võrreldes tänapäevaga siiski oli – prantslasest autor arvas, et just kirjanikuamet on parim võimalus kuulsaks saada, samas kui täna on ilmselgelt targem end anorektiliseks näljutada, kunstrinnad panna ja söögi alla ja söögi peale kõigile oma peegelsiledat tussi ja prinki tissi näkku suruda. Soovitatavalt Playboys, mitte FHM´is, sest viimane on labane. Aga samas oli artikli autor ka mees, nii et ilmselt kirjutas ta lihtsalt enda vaatenurgast.

Pildil, mis on pärit siit, on kujutatud tänapäeva populaarset kirjanikku ühega tema paljudest austajannadest.