Rääkisin eile kuulsaks kirjanikuks saamise olulisematest aspektidest ning unustasin kiiruga teisejärgulisema osa – kirjutamise – hoopis ära. Nii et täna räägin, mida Roger des Allées (jaa, ma kontrollisin ta nime üle) sellest arvas.
Nõndaks. Mida kirjutada, ei ole oluline. Kuidas kirjutada, ei ole oluline. Grammatika jaoks on toimetustes korrektorid – kui nad aitasid Balzaci, aitavad nad ka sind. Ja kui sa ikka üldse kirjutada ei oska, saab seda õppida. Lisaks ülikoolidele, mille õppekavas on loov kirjutamine, on ka lühikursusi, kus sinust tehakse kirjanik suisa kuue kuuga*. Tähtis on eelkõige stiil, aga ka see pole liiga keeruliseks takistuseks, sest parim stiil on lühike ja asjalik. Viiest lühikesest lausest looduskirjelduses piisab – ükski lugeja ei talu rohkem. Filosoofilised mõttekäigud võid julgelt kõrvale jätta, nendest ei saadaks nagunii aru.
Kui sa oled ülalloetletud teadmisi arukalt kasutatud, on sul ainult üks probleem – kuidas oma raamatut müüa. Kui sa just ei taha olla poole kohaga kirjanik (mis kõlab üsna leimilt ja võib tähendada, et su elus on siiski alles ka rõvedus, mida džentelmenid nimetavad manual labour´ks). Alustuseks võib muidugi üritada raamatut oma sõpradele pähe määrida, aga parem on kaasata ka meedia (selleks vaata eelmist postitust). Hea nipp on teeselda, nagu sa oleksid juba kuskil kuulus – näiteks Saksamaal on (nagu te mõistate, siis vähemalt 1936. aastal oli, aga kindlasti on ka tänapäeval) äri, mis tellimise peale valmistab soovitud tekstiga “ajalehtede väljalõikeid”. Nii saad igaühele näidata, milline heakskiitev arvustus su viimast raamatut Prantsusmaal või Inglismaal saatis, kuigi kahjuks ei suuda sa meenutada, millises ajakirjas see just oli ja nagu kiuste, on äär ju ära lõigatud. Geniaalne.
Pilt on pärit siit.
*seda fakti teades ei üllata enam sugugi teadmine, et prantslased eristavad kiivalt ecrivain´i ja homme de lettres´it.
Pärdikute päevaraamat 