postitus nr 352 vms

Minu viimase aja kõige põnevam sündmus on see, et ma sain endale uued punased saapapaelad. Elu on ikka imeline.

P.S. Need on iseenesest väga nunnud.

P.P.S. Kas see on normaalne, et just sel ajal, kui sina tunnend end ilgelt hästi (sest sul on uued nunnud punased saapapaelad, nagu ma juba mainisin), hüppab tuttav fotograaf sulle tänaval ligi ja teatab rõõmsalt:”Oi, sul on nii kole näonahk! Tead, teeks homme äkki pilti, oleks hea võrrelda palju aastaga koledamaks oled läinud!”??? Samas, ausus on ka üks tore asi ja pilti teha nigu võiks…

P.P.P.P.P.P.S Tegelt on ikka juhtunud toredaid asju, aga tundub, et ekstreemspordi hooaeg on mõneks ajaks möödas ja ei pea enam ennast pooleks rabama.

Maailm on täis digitaalhälvikuid

Või siis moodsamalt öeldes digitaalseid immigrante. Aga tegelikult tahtsin ma teile ainult näidata, millega ma viimasel ajal aega olen veetnud:

Ka klienditeenindajatel on huumorimeel :)

Näide pärineb siit ja ma ei viitsinud seda eesti keelde tõlkida, sest  siiani pole keegi siin keeleprobleemi üle kurtnud. Kui keegi aru ei saa, siis andke teada, eks ma panen kirja. Sissejuhatuseks nii palju, et antud saidil on klienditeenindajate naljakad probleemid veel naljakamate klientidega.

Caller: “I don’t care what your little book says, put my f***ing power on!”

Me: “I can’t do that for you unless you pay your debt in full, sir.”

Caller: “Why are you being a b**** about this? Just let it slide!”

Me: “We’ve been letting it slide for months, sir. You now owe us in excess of a thousand dollars. Our rules are very clear: we are not to reconnect your power until you pay your debt.”

Caller: “F*** you! I’m going to kill you! I’m going to come to your house and kill you!”

Me: “The difference between you and me, sir, is that I know where YOU live.”

Caller: *click*

Eriti emo on olla

Jalutan vastu ööd kodu poole ja mõtlen, et kurat, veits häbi on ikka minna nii täis peaga koju. Kõnnin edasi ja kohale hakkavad jõudma järelmõtted, mis ütlevad, et oota veits, su mõttekäigus läks miskit just väga nihu. Ja järsku jõuab mulle kohale, et ma ei ole ju tilkagi alkoholi tarbinud, järelikult ei saa ma ka kuidagi purjus olla. 😀 Pea oli lihtsalt nii vatti täis ja olemine nii segane, et aju välistas kõik muud võimalused.

Ise pakuksin sherlockina, et ilmselt oli see päikesepiste, liigse autos loksumise, vähese une ja füüsilise koormuse koosmõju. Nimelt käisin laupäeval Tartu varjukas heakorrapäeval, kus sai päris mitu tundi päikese käes rabeletud, seejärel ragistasin veits ühe kodutööga ajusid ja lõpuks sõitsin häälega Tallinnasse, et Taaviga kokku saada. Nimelt oli Taavis tõstnud pead teadlasevaim ja ta tahtis praktilise osalusvaatluse abil selgeks teha, miks täpselt ma endale kolme siidri limiidi kehtestanud olen ja kui kiiresti kolmandale klaasile oksepurse järgneks. See oleks ehk isegi õnnestunud, kui meie baaridevalik nässu poleks läinud – esimeses hakkas mängima suurepärane poisteduo nimega Taas Need Samad Laulud, Mida Te Saja Esitaja Suust Sada Korda Kuulnud Olete, tehes seda nii valjusti, et rääkimine osutus võimatuks ja järgmises kohas selgus peale esimest klaasi, et nüüd on kohvik suletud. Ja selle aja peale oli mul nii külm, et ei olnud tahtmist kuskile edasi kooserdada.

Öisest unest ei tulnud sellest hoolimata midagi välja, sest Vaska juures oli vaja tiinekaid mängida ja öö läbi itsitada (ta jäi alguses isegi seda uskuma, et suvaline tüüp, kes minuga välisuksest sisse tuli, on mu linna pealt leitud deit ja tuleb ööseks meie juurde 😀 ), nii et hommikul ei olnud enesetunne just palju parem – ja seejärel pidin ma poseerima kunstiringile*, kusjuures mõnda füüsiliselt üsna väsitavat joogapoosi tuli hoida 20-30 minutit. Krt, ime et ma üldse elus olen.

* Unustasin vist vahepeal rääkida, et ma tegin seda paar nädalat tagasi kah – tookord oli tegu krokiiga, ehk lühipoosidega, mis kestsid kuni 30 sekundit. Mõlemal korral oli tulemus päris äge.

IRW

Nii haige ei saa olla.

P.S. Juhin tähelepanu laulusõnadele – kill Madonna too and then fuck her in the ass! 😀

Seadused sakivad, eksole?

Vaatan Reporterit ja hoian kahe käega pead kinni – räägitakse sellest, kuidas JUBE naine SADISTLIKULT kasse hävitab. Teemaks siis see, et naine, keda häirib see, et mingid võõrad kassid tema aias ringi ronivad, püüab kasse ja viib varjupaika. Rõhutan, et püüab, mitte ei löö, mürgita, pillu kividega vms. Puur asub tema eraaias, kuhu ükski loom seaduse järgi üldse pääseda ei tohiks.

Naine, kelle naabrid ei arvesta loomapidamiseeskirjaga (ehk siis lasevad oma loomad vabalt hulkuma), kasutab täiesti seaduslikke vahendeid, ja ikkagi ei mainita MITTE KORDAGI kogu saate jooksul seda, et naabrid on seadust rikkunud ja vastutustundetult käitunud. Üks asi on see, et mulle ei meeldi, kui keegi mu lapse liivakasti situb või mu uksele kuseb (mu eelmises elukohas juhtus nii, sest kohalikele kassidele ei meeldinud kass, kes meil hoiukodus oli), aga teine asi on see, kui kass mulle autoteele ette astub ja ma automaatselt kõrvale keeran. Kui ma kellegi auto ära mõlgin, maksan seda ju mina, mitte kassiomanik. Või kui ma kassile otsa sõidan, olen mina see, kes nutab, kassiomanik ei kuulegi sellest kunagi ja võtab lihtsalt uue kassi.

Lisaks on need inimesed seadust rikkunud ka sellega, et nende loomad on kiipimata, mis tähendab seda, et tegelikult on neil oma kassidest lihtsalt pohhui – minu koerad on rihma otsas, aga ikka kiibitud, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Või ongi nii, et loomapidamiseeskiri ja liikluseeskiri jms ei olegi tegelikult täitmiseks mõeldud? Sel juhul ei oleks mõtet ju üldse neid kirja panna.

So long, bitches!

Kas teile on vahel tundunud, et kogu teie elu on nagu taustastseen, ettevalmistus lahedamateks ja olulisemateks asjadeks? Elad ja elad ja kogu aeg ootad, et midagi põnevat juhtuma hakkaks. Vahepeal annad muidugi väikese omapoolse panuse kah, niisama ootamine pole ilmselt väga viljakas. Minu elu on juba mõnda aega selline olnud, kuigi ma blogis sellest väga rääkida ei riskinud. Esiteks kartsin ära sõnuda ja teiseks hoidis ilmselt veits tagasi ka teadmine, et kui ma siin oma läbikukkumistest kirjutaksin, oleks alati kohal keegi, kes sellest rõõmu tunneb. Mulle küll meeldib inimesi rõõmsaks teha, aga mitte sel viisil.

Kui me jutustaksime seda nagu lugu, algaks see ilmselt veebruaris. Sel ajal kandideerisin ma üheks semestriks vahetusüliõpilaseks Austraaliasse – ja sain eitava vastuse. Nimelt olin ma paremusjärjestuses neljas ja oli teada, et igal aastal võetakse vastu 2 õpilast ja kui vahendusorganisatsioonil raha jätkub, võetakse 2 tükki lisaks. Me kõik teame, milline majandusolukord hetkel on…

Nii haarasin ma lohutuseks kinni viimase hetke pakkumisest ja ostsin endale reisi USAsse. Jaa, ma sõidan mai lõpus rohkem kui kaheks nädalaks New Yorki!!! Like how cool is that??? Lisaks sellele arvasin ma ära Inno ja Irja konto paroolid (kamoon – kes on nii loll, et paneb kasutajanimeks Ingrid ja parooliks tupeseen, igaüks, kes on nende blogi lugenud, mõtleks selle kohe välja),* mis tõi kaasa palju põnevaid sündmusi, ja leidsin endale uue töö. Pidin mais administraatorina alustama, oleksin saanud erinevaid keeli praktiseerida ja puha – kuni täna hommikul sain kirja, kus oli öeldud, et ma olen siiski vahetusüliõpilaseks vastu võetud ja veedan järgmise semestri Sydney´s!!! Nii et nüüd lähen ma mai lõpus USAsse, veedan kaks nädalat seal ja peale seda põrutan kohe Austraaliasse, sest seal algab kevadsemester juba juuli alguses.

Ja kuigi ma nüüd tööle minna ei saa (sest kes see ikka ainult kuuks ajaks abi tahab), leidsin ma juba ka väikse rahateenimisvõimaluse. I love it, when a plan comes together.

* Okei, selles osas ma valetasin, et ennast huvitavamaks teha, pealegi oli see tupeseene nali liiga hea, et kirja panemata jätta. Aga mõelge, kui lahe see oleks olnud. Ja muud asjad on päriselt.

  • Rubriigid