Viimasel ajal tundub, et ma kuulen vähemalt iga päev, kuidas mõni inimene lihtsalt EI SAA midagi teha – lihtsalt ei saa miinimumpalgaga tööl käia, lihtsalt ei saa oma linnamaasturist loobuda, lihtsalt ei saa koera välismaale elama minnes kaasa võtta, lihtsalt ei saa lastega nädalavahetusel tegeleda jne. Mina, loll nagu ma olen, ei taipa muidugi esimesel hetkel, et tegu on enese väljavabandamisega, mitte reaalse põhjusega ja küsin hämmastunult, aga miks ei saa – ning saan vastuseks solvunud pilgu. Põhjendused on muidugi ka olemas – näiteks “kuidas ma ikka koeraga välismaale lähen, nii raske on siis ju korterit leida” (muidugi, Eestis on ka raske koeraga korterit leida), “mida inimesed mõtlevad, kui ma miinimumpalgaga tööl käin”, “ma ei hakka ju ometi trammiga ringi sõitma”, “laste ema on nagunii rahaahne libu” jne. Järjekindla inimesena küsin ma edasi – “kas sa oled netist uurinud, kuidas seal tavaliselt koerte kohta reeglid on”, “kas sa oled mõelnud, et vahetaks maasturi lihtsalt odavama väikeauto vastu”, “kust sa siis süüa saad, kui sa isegi miinimumpalka vastu ei võta”, “aga äkki võtad esialgu miinimumpalgaga töö ja selle kõrvalt õpid midagi, mis aitab paremat tööd leida”, “miks sa lapsi endale lihtsalt nädalavahetuseks külla ei too, ei pea ju emaga üldse kohtumagi”. Enamasti pahvatatakse hiljemalt sel hetkel, et ma ajan kõike mõttetult keeruliseks.
Muidugi ajan. Mul on nimelt selline väike viga, et ma eeldan, et inimesed ütlevad seda, mida nad mõtlevad, mitte ei aja sobilikuna kõlavat sitta. Ma eeldan, et kui inimene ütleb “ma kahjuks kuidagi ei saa”, siis ta tegelikult tahaks küll, ta lihtsalt ei näe sobivat lahendust – sest vastasel juhul ütleks ta näiteks “ma hindan hetkel enda vabadust liiga kõrgelt, et autost loobuda” või “ma ei suuda hetkel koeraga kaasnevat närvikulu kannatada”, “sellest tuleks rohkem jama, kui asi minu jaoks väärt on” ja olekski kõik. Mina noogutaksin ja ei hakkaks rääkima, et “mõtle ikka hästi järele, õigem oleks teha hoopis nii”, sest kust kuradima kohast mina tean, mis on õigem. Inimene teab, mida ta tahab, järelikult tema jaoks ongi nii õigem.
Ja mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks on vaja öelda “EI SAA”, kui inimene tegelikult mõtleb “EI TAHA”? Kas nad arvavad, et jätavad abituse teesklemisega endast parema mulje? Üritavad vastutust enda kaelast ära lükata? Või üritavad nad valetada ka iseendale, et mitte end halvasti tunda, kui teavad, et tegelikult peaks ikka oma lapsega tegelema?
Imelik on ikka inime.
Pärdikute päevaraamat 