Lugesin täna Naise blogist Dostojevski tsitaate hallide inimeste kohta ja jäin mõtlema, kas seal on tõetera sees või mitte. Eelkõige siis, et kas halli massi on tõesti nii palju ja kas nad on tõesti igavad ja mittemidagiütlevad. Nagu keelepeded aru saavad, tähendavad pealkirjas olevad komad seda, et need omadussõnad peaksid omavahel võrduma, vähemalt mulle jäi mulje, et Dostojevski meelest peaksid. Kas ka Naise meelest, seda ma ei tea. Mina siiski sellega ei nõustuks.
Punkarite seltskonnas on teema hallist inimmassist muidugi jutuks tulnud, selles ringkonnas on ju individualism eriti oluline. Nö massiga on ka tulnud elu jooksul veidi kokku puutuda. Meenub tüdruk, kes tuli K-le msnis rääkima, kui nõme see ikka on, et Umpa ja ta sõbrad kohalikku vaimse puudega pudelikorjajat mõnitasid. Tema õnneks olin msnis mina – sest K oleks kahtlemata veel rämedamalt öelnud, – kes ma piirdusin küsimusega, miks kuradima pärast ta seda mulle räägib, miks ta seda oma sõpradele ei öelnud. Selle peale piff muidugi solvus ja teatas, et see et mina (tema meelest siis muidugi K) olen nii kõva mees, kes julgeb ka vähemuses olles oma arvamust avaldada, ei tähenda, et ka teised peaksid seda suutma.
See on minu meelest parim näide hallist massist. Tal võib oma arvamus täiesti olemas olla, oma ideedest rääkimata, aga tal ei ole kunagi julgust, et neid välja öelda ja see “oma arvamuski” on tugevalt mõjutatud tema elus hetkel olulist positsiooni omavate autoriteetide omast (näiteks see konkreetne neiu üritas tollal K südant võita ja oli tema humaansete seisukohtadega üsna hästi kursis). Ta eelistas minna ohutult massiga kaasa (sellega tegelikult varjatult nende tegudele kaasa aidates), et mitte ainult oma positsiooni kõigutada.
See ei tähenda aga sugugi, et see inimene ka välimuselt harilik või mittemidagiütlev oleks. Välimus on alati väga poliitiline ja annab välja informatsiooni selle kandja identiteedi kohta – ka täiesti tavaline välimus annab välja signaali sellest, et inimene tunneb end selle massi keskel hästi. Silmaga peale vaadates on võimalik kohe riietuse põhjal eristada harilikku inglast harilikust ameeriklasest, seega ei ole tavainimese puhul asi ainult selles, et nad riietuksid mugavalt – nad riietuvad samal ajal siiski alateadlikult ka teistega sarnaselt. Et karja sobituda. Punkarite puhul muidugi sama moodi – tavainimese jaoks on punkarid vägagi sarnased, kuid igaüks, kes on pikemalt neis ringkondades viibinud, oskab välimuse põhjal öelda, kas tegu on lääne või ida-euroopa punkariga. Nooremate seas (eriti afaarikute jms hulgas) on muidugi hakanud levima ka lääne punkaritele omased aksessuaarid, aga nad on siiski eristatavad. Seda muidugi ka põhjusel, et punkarite jaoks ei ole enamasti esmatähtis mitte üksteisest erinemine, vaid massile vastandumine. Nad näitavad oma põhimõtteid ja sel juhul pole ilmselt midagi halba, kui nad on oma mõttekaaslastega väliselt sarnased. Kurb on ainult see, kui nad ise ei näe, et nende munder ei erine tegelikult kas või sõjaväelaste omast millegi muu kui lõike poolest. Igatahes tahtsin ma jõuda väiteni, et ka punkari välimuse taga võib peituda hall mass, kes on selles kuues lihtsalt mugava elu leidnud.
Sama ka iseloomuga. Ma ei ole kohanud inimest, kes oleks täiesti harilik, kellel ei oleks mitte ühtki kiiksu, mida temast kirjutades võimendada ei annaks. Ja ma olen kohanud väga palju inimesi, kes ilmselt sündisid lips kaelas ja portfell käes – ja need on need kõige imelikumad. Enamus neist kannab ju sellist riietust (ja sellega kaasnevaid maneere) eelkõige selle pärast, et seisus kohustab. Mis tähendab, et nad peavad rohkem näitlema kui teised, mis omakorda tekitab stressi, mis lõpptulemusena tähendab, et kui see rihm ükskord lõdvaks lastakse… Noh, ütleme nii, et salendavasse aluspessu surutud õllekõht lendab siis esimese mürtsuga veel eriti suure pauguga laiali. Muidugi on olemas inimesi, kellega mul ei oleks midagi rääkida ja vastupidi, kuid ma tõesti ei ole näinud ühtki inimest, kes oleks TÄIESTI harilikud.
Nii et muidugi on olemas hall mass ja ma olen ka nõus väitega, et kahjuks moodustab see tublisti üle poole inimkonnast, aga ma ei saa kohe mitte kuidagi nõustuda sellega, et see massikuuluvus kohe välimuse või huumorimeele põhjal eristatav oleks. Aga see on muidugi ainult minu arvamus.
Igas minutis sureb Aafrikas kaheksa last. Ainuüksi vast- sündinuid sureb seal aastas kaks miljonit. See on tragöödia.
Pärdikute päevaraamat 