Igas minutis sureb Aafrikas kaheksa last. Ainuüksi vast- sündinuid sureb seal aastas kaks miljonit. See on tragöödia.
Kas selle teadmise juures pole kummaline, et need surevad lapsed ei huvita mitte kedagi, aga kui sureb ÜKS meedias üles haibitud naine, kes sai tuntuks tänu rassistlikele ja rumalatele sõnavõttudele, nutab kogu maailm?
Ja kas ei tundu naeruväärne, et antropoloogid, folkloristid ja meediateadlased kirjutavad siiani artikleid, kus tõstatatakse küsimust, KAS meedial on võimalik inimeste ajudega manipuleerida?
Elu on huumorinurk.
Pärdikute päevaraamat 
artiklis oli kirjas , et- peale rasket võitlust…selline asi võtab silma märjaks ja peenise kõvaks…surnud vastsündinud ei pea raskeid võitlusi vaid on lihtsalt surnud…sa oled rumal kui sa sellest erinevusest aru ei saa….rest in peace mis iganes su nimi oli, oma südames olen ma sinuga mitte vastsündinute vms-ga.
need 2 miljonit last on statistika ja mitte tragöödia…
justament …statistikaga juba silma märjaks ei aja, erektsiooni esile manamisest rääkimata
2 miljonit on hunnik nulle ja kaks- keda see kottima peaks?
Pildi peal on ainult üks, see peaks ju tragöödia alla minema küll.
kõige kergem lahendus …reena kallis,ära loe igast kollast pahna…ignorance is bliss!
mina isegi ei tea,kes see jade oli ja absoluutselt ei huvita ka…
Lihtsam öelda kui teha – ma olen mõelnud oma lõputöö meedias ilmnevate stereotüüpidega siduda, nii et selle jälgimisest on omamoodi töö saanud. 😀
Minu arvates ulatub keskmise inimese lugejasilm sinnani, kuhu võib tõmmata piiri “see võib ka minuga juhtuda” e uitab sisuliselt meie kultuuriruumis ja natuke “vaenlase” omas, kui mõni riik sõjakaks ja potentsiaalseks ohuks muutub.
See, mis saab juhtuda vaid teistega, mingi nälga surev lapsuke või USA terrori all kannatav riik – who cares, milleks seda veel vaja teada?
tegelt on ka meie meedia poolt pakutav muidugi otseselt meid puudutav informatsioon…räägitakse riikidest v konfliktidest,mis meid otseselt võiks puudutada(naftahinna tõusu v mille iganes muuga seoses)
nälgivad lapsed ei puuduta meie naftahindu nii,et jääbki tähelepanuta…ja kollane asi on lissalt bollocks!
Minu vaatenurk on ilmselt mitte eriti populaarne, aga mõtle vahelduseks selle peale, et kui need lapsed EI sureks ära… mis elu see siis oleks? Nad ei suuda praegugi end ära toita… Ja see, et rikas valge maailm Aafrikasse lihtsalt niisama annetusraha saadab, on pikas perspektiivis veel halvem. Humanitaarabi esemete näol on okei, kuna Läänes ongi liiga palju riideid ja mänguasju, aga rahasaadetistega kipub tihtipeale nii olema, et võimulolev tüüp paneb sellele käpa peale ning ostab ravimite asemel relvi. Ja et lastest mingitki tolku oleks, õpetatakse nad automaate käsitsema. Kedagi ei huvita, et “oi, kui nunnud suured silmad”, sest kui näpp päästikut tõmmata jõuab, kõlbab ka sõdima saata. Rääkimata raudkindlalt püsivast veendumusest, et humanitaarabi korras saadetud kondoomid on kurjade valgete poolt HIV-iga nakatatud ja usust, et neitsiga magamine ravib AIDSist terveks. Keegi ei küsi, kas neitsi nõus on ja kui teismeline enam süütu ei ole, kõlbab viieaastane ka…
Valge maailma häda on jälle see, et siin üritatakse kõiki viimase piirini elus hoida, olgugi et inimest on juba pikemat aega kohasem juurviljaks nimetada.
(ma olen rojuga millegipärast nõus)
Muidugi, mina olen ka Rojuga nõus. Mina olen üldse seisukohal, et kogu välisabi tuleks välja tõmmata ja lasta neil omal kombel asjad paika panna – kuigi ka see oleks mõnes mõttes vale, sest põllud jms on paljudes kohtades just “tarkade valgete kolonaatorite” poolt perse keeratud, aga ikkagi normaalsem, kui see, mis seal praegu toimub. Postituse point ei olnud aga üldse selles – minu meelest tundub lihtsalt täiesti võlts see, et inimesed nutavad mingi vähihaige pärast, kellest nad poleks midagi kuulnudki, kui ta ei oleks olnud piisavalt loll labane ja valjuhäälne, et meedia tähelepanu pälvida, ja samas igapäevane surm, millest kõik teadlikud on, aga millest ajalehes ei kirjutata, ei pane kedagi hetkekski mõtlema.
Ma saan sinu postitusest aru niimoodi, et kui igapäevaselt näljahädaliste ja muu jotsi pärast silmi peast ei ulu, siis ei või olla kaastundlik kahele emata jäänud lapsele või tunda kaasa inimesele, kellel sõna otseses mõttes v. vähki täis läks ja kes ilmselt üsna piinarikkalt suri?
Kuidagi veider
Hea, et neilgi vähki surnud noore naise suhtes kaastunnet on. See annab lootust, et ei olegi kõik päris kalestunud.
Siin ei pruugi midagi võltsi olla. Ma usun, et kui ajalehed teeksid persooniloo mõnest nälrgivast aafrika lapsukesest, siis oleks maailm samuti kaastundlik.
Ma eelistan seda, et inimesed on vaikivalt taunivad sõdade ja muu sellise suhtes ning mõne esiletoodud persooni suhtes kaastundlikud, kui et kõik läänemaailma piinarikkalt surnud tuleb ära pilastada inetute sõnadega, sest nemad juhtumisi ei ole surevad aafrika lapsukesed.
idiootsus müüb lihtsalt paremini…ja kirjutatakse seda,mis müüb…
(keda siis ikka tegelt võiks huvitada kaua marju kuut arvutis on või kes keskerakonda astub…)
Ei, Nirti, tegelikult ei ole postitus suunatud mitte niivõrd nende inimeste pihta, kes nagu lambad määgivad etteantud materjali üle, vaid eelkõige just meedia pihta, kes nii julmalt sellist asja haibib. Inimesed on muidugi ka lollid – loomulikult on kurb, et kaks last emata jäid, aga neil lastel on nüüd terve elu kindlustatud, samas kui vähihaigeid on Inglismaal terve hulk ja hoolimata Jade Goody pingutustest ei ole nad erilist lisatähelepanu saanud. Inimesed ei näe (keelduvad vaatamast?) suuremat pilti.
Ma muidugi nõustun sinuga 100%, aga elu poleks huvitav, kui ma ei saaks kedagi torkida vahepeal (ja sa võid mind selle eest millalgi järgmisel nädalal kohvikus sõimata *hint*), aga – miks on vajalik näha üldist pilti või kuidas see, et ajalehed tahavad raha teeida (ja surm müüb) või et inimesed avaldavad artiklisabas kaastunnet näitab, et üldist pilti ei nähta…? 😀
inimesed reageerivad lugudele, mitte numbritele. paratamatu.
mulle meeldib Bruce Schneieri (on üks andmeturbe-guru) seisukoht: kui mingi asi on uudistes, siis pole selle pärast vaja muretseda. sest uudistes on asjad, mis on harukordsed ja ebatavalised. muretseda on vaja sellepärast, kui mingi teema muutub nii tavaliseks, et teda uudistes enam ei ole:
“One of the things I routinely tell people is that if it’s in the news, don’t worry about it. By definition, “news” means that it hardly ever happens. If a risk is in the news, then it’s probably not worth worrying about. When something is no longer reported — automobile deaths, domestic violence — when it’s so common that it’s not news, then you should start worrying.”
http://www.schneier.com/blog/archives/2005/05/should_terroris_1.html
igal nähtusel on ka vastandnähtus. nii näiteks on mõnedel inimestel väga lai suilmaring – nad teavad ja näevad , mis välisilmas toimub, orienteeruvad kosmoseski mitme universumi ulatuses …aga iseennast, oma lähedasi ei mõista ja oma koduriigis toimuvast aru ei saa. needsamad inimesed, kes kommentaariumides kaastunnet avaldavad, peksavad “kasvatusilikel eesmärkidel ” oma lapsi õpivõimetuiks või närvihaigeiks, tapavad või invaliidistavad kaasliiklejaid, kuulutavad oma vana ema v isa teo- ja vastutusvõimetuks … niiet tasajkaal on jälle olemas.
Haha, Bruce´i mõte on muidugi hea.
@ Nirti – mulle isiklikult lihtsalt tundub, et inimesed, kes arvuti taga Jade´i pärast nutavad, ei mõtle eriti teistele vähihaigetele. Ja ei mõtleks ka Jade´le, kui temast ajalehes IGA PÄEV kirjutatud ei oleks. Sest nad ei mõtle oma peaga, nad mõtlevad etteantud mõtteid.
P.S. Mulle meenub, et õhtulehes oli paar päeva tagasi pealkiri, et “Lapsepilastamine on moes!” – tudub, et võib ainult õnne tänada, et sellel lool uudisväärtus oli. 😀
Neile kes ütlevad, et välisabi on mõttetu.
Välisabi pole ei mõttetu ega ka kaas- või süütundest ajendatud. Välisabi andmise taga on pragmaatiline kaalutlus, et kui välisabi ära kukub, ei ole need aafriklased mitte surnud, vaid on HOOPIS VARSTI SIIN! Vahemeri pole üldsegi arvestatav looduslik piir, sealt tuleb niigi igal aastal nõnda palju rahvast üle, et Itaalia ja Hispaania piirivalve ei suuda enam oiatagi mitte.
Miks ma nii arvan? Ma ei arva nii, vaid see teadmine on koorunud läbi lillede ütlemistest, millega mind on varustanud nii politoloogid, arenguabi eksperdid, rahvastikuteadlased, poliitikud ja abiorganisatsioonid ise lugematute intervjuude käigus, mis ma nendega teinud olen (arenguabi on üks mu lemmikteemasid, mida meeleldi käsitlen). Päeval, mil valge maailm enam arenguabi anda ei suuda, tuleks senisile abisaajaile tuumapomm visata, kui tahetakse natukenegi veel Õhtumaid elus hoida.
Muidu, muidu on nad siin. Ja neid on piisavalt palju, et meid pärast seda enam siin ei oleks.
Arenguabi on eeskätt enesekaitse, varjatud ilusa humanistliku jutu taha, mida massiliselt usutakse – nagu näha teete seda teiegi:)
Ma ütleks, et kes vähegi saab, tuleb niikuinii juba praegu sealt ära, olles nõus reisi mööda saatma ükskõik millistes tingimustes ja sealjuures teades, et tal on üsna suur võimalus vahepeal ära koolda. Mina seetõttu enam erilist vahet ei näe, et kas välisabi jätkub või ei.