Sissejuhatuseks pean ütlema, et ma olen enamusi ta raamatuid lugenud, kuigi ma pole eriline fänn – lihtsalt üritan end kuulsamate kirjanike teostega ikka kursis hoida. Nüüd lugesin “Ebanormaalset”, sest kuigi ma olin vahepeal juba tema kirjutistes täielikult pettunud, soovitas üks sõbrants seda eriti soojalt.
Esimene mõte, mis mul tekkis oli see, et Kaur Kenderi naiseideaaliks on vist infantiilne massimeedias propageeritav hälvik. Või arvab ta, et selline naine võiks kõigi tema meeslugejate “unistuste printsessiks” olla. Kuidas muidu mõtestada seda, et kõik tema naiskangelased, keda peategelane nii hirmsasti armastab, on sellised, kes ajavad gaasi- ja piduripedaali omavahel segamini, kulutavad viimase raha ilusatele riietele (kuid kangelane peab seda siiski väärt investeeringuks, sest naine suudab selles riietuses tal hetkega kõvaks ajada) ja ei saa üldse eriti aru, mis ilmas toimub. Printsess, kes lisaks ka mõelda oskab, on täielik no-no-no.
Ja teine asi, mis mind selle konkreetse raamatu puhul häirib on see, et ta kujutab mingeid täiesti universaalseid emotsioone nii, nagu tema oleks ainuke, kes neid tunneks või nagu need oleksid meesterahva puhul kuidagi haruldased. Samas on mind ta teiste raamatute puhul häirinud just see võlts “olen-ilgelt-kõva-mees-ja-panen-keda-tahan-ilma-ühegi-emotsioonita” suhtumine. Tahaks mingit kuldset keskteed? Või hoopis midagi kolmandat?
Ei, ta olustikukirjeldused ei meeldi mulle samuti.
Pärdikute päevaraamat 