Viimasel ajal tundub, et ma kuulen vähemalt iga päev, kuidas mõni inimene lihtsalt EI SAA midagi teha – lihtsalt ei saa miinimumpalgaga tööl käia, lihtsalt ei saa oma linnamaasturist loobuda, lihtsalt ei saa koera välismaale elama minnes kaasa võtta, lihtsalt ei saa lastega nädalavahetusel tegeleda jne. Mina, loll nagu ma olen, ei taipa muidugi esimesel hetkel, et tegu on enese väljavabandamisega, mitte reaalse põhjusega ja küsin hämmastunult, aga miks ei saa – ning saan vastuseks solvunud pilgu. Põhjendused on muidugi ka olemas – näiteks “kuidas ma ikka koeraga välismaale lähen, nii raske on siis ju korterit leida” (muidugi, Eestis on ka raske koeraga korterit leida), “mida inimesed mõtlevad, kui ma miinimumpalgaga tööl käin”, “ma ei hakka ju ometi trammiga ringi sõitma”, “laste ema on nagunii rahaahne libu” jne. Järjekindla inimesena küsin ma edasi – “kas sa oled netist uurinud, kuidas seal tavaliselt koerte kohta reeglid on”, “kas sa oled mõelnud, et vahetaks maasturi lihtsalt odavama väikeauto vastu”, “kust sa siis süüa saad, kui sa isegi miinimumpalka vastu ei võta”, “aga äkki võtad esialgu miinimumpalgaga töö ja selle kõrvalt õpid midagi, mis aitab paremat tööd leida”, “miks sa lapsi endale lihtsalt nädalavahetuseks külla ei too, ei pea ju emaga üldse kohtumagi”. Enamasti pahvatatakse hiljemalt sel hetkel, et ma ajan kõike mõttetult keeruliseks.
Muidugi ajan. Mul on nimelt selline väike viga, et ma eeldan, et inimesed ütlevad seda, mida nad mõtlevad, mitte ei aja sobilikuna kõlavat sitta. Ma eeldan, et kui inimene ütleb “ma kahjuks kuidagi ei saa”, siis ta tegelikult tahaks küll, ta lihtsalt ei näe sobivat lahendust – sest vastasel juhul ütleks ta näiteks “ma hindan hetkel enda vabadust liiga kõrgelt, et autost loobuda” või “ma ei suuda hetkel koeraga kaasnevat närvikulu kannatada”, “sellest tuleks rohkem jama, kui asi minu jaoks väärt on” ja olekski kõik. Mina noogutaksin ja ei hakkaks rääkima, et “mõtle ikka hästi järele, õigem oleks teha hoopis nii”, sest kust kuradima kohast mina tean, mis on õigem. Inimene teab, mida ta tahab, järelikult tema jaoks ongi nii õigem.
Ja mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks on vaja öelda “EI SAA”, kui inimene tegelikult mõtleb “EI TAHA”? Kas nad arvavad, et jätavad abituse teesklemisega endast parema mulje? Üritavad vastutust enda kaelast ära lükata? Või üritavad nad valetada ka iseendale, et mitte end halvasti tunda, kui teavad, et tegelikult peaks ikka oma lapsega tegelema?
Imelik on ikka inime.
Pärdikute päevaraamat 
Selline viing viisil “ma ei saa” teeb kõige rohkem halba neile, kes mingil põhjusel mõnda asja tõepoolest EI SAA teha. Märk on küljes – põhjuseta huilgajad on mõiste sisu ära rikkunud.
Kusjuures mõnikord on minu meelest täiesti aksepteeritav põhjendus “ei viitsi” või “ei taha”, aga neid millegipärast peetakse nagu klass allpool olevaiks seletusiks ja poetakse taaskord lollaka, ent ütlemata tõsisena kõlava “ei saa” taha.
Mis siin siis imestada, kui kõiki selliseid oma tegematajätmiste põhjenduseks vabanduste otsijaid üke lauaga lüüakse ja laiskadeks, lollideks ja lohakateks tituleeritekse?
Minu jaoks on “ei saa” taga “ei taha” olemasolu implitsiitne. Tahte, tõelise Tahte, olemasolul on kõik võimalik. Nii ma siis kuulengi “ei taha” iga kord, kui keegi ütleb “ei saa” ja teen omad järeldused. Näiteks see Sirli-lugu. Mina olen juba tükk aega mõelnud, et see koer oleks kellegi teise juures palju õnnelikum. Kui inimene ta nüüd hambad ristis välismaale kaasa tassiks, sest nii on vastutustundlik ja ühiskonna poolt aktsepteeritavam, siis hakkaks ta ühel hetkel seda koera vihkama, kui ta seda juba ei tee. Ja vaese haige koera elu oleks veel hullem, kui ta niigi on. Niiet parem andku koer ära kellelegi, keda tema probleemid kas ei sega või kes on võimeline nendega adekvaatselt tegelema. Just koera heaolu silmas pidades on selle juhtumi puhul koera ära andmine õige lahendus. Olgu nende vabandustega, kuidas on. Minu meelest ei ole vahet, kas inimene valetab endale või maailmale, valetab ta niikuinii. Ja eeldus, et inimesed räägivad tõtt, on väga naiivne. Kõik valetavad. Küsimus on, mida selle teadmisega peale hakata. Kas vinguda, et see on nõme ja ärge tehke nii, või võtta inimestega suheldes eelduseks ja püüda näha esmaste valede taha. Minu meelest on teine variant efektiivsem. Kuigi viib kiiresti selleni, et keegi sind ei salli:D
10 punkti.
Hah, kui aus olla, eks ma ikka saan enamasti aru küll, et see “ei saa” tegelikult midagi hoopis muud tähendab, aga kiusliku inimesena ei taha asja nii jätta. Ja doktor House´l kipub pea alati õigus olema – nii selles osas, et inimesed ei muutu, kui ka selles osas, et kõik valetavad. Aga ikka tahaks vahest seda vistrikku pigistada, kuigi tean, et enamasti on ainsaks tulemuseks see, et mäda näkku pritsib. 😀
Tõesti, 10 punkti. Kui sul on närvi, et niimoodi vinguja kallal norida, siis on see väga tänuväärne töö. Ebameeldiv, aga vajalik. Sunnib inimesi endale pisut näkku vaatama.
Lapsed on selles mõttes superlahedad peeglid, et nad pole õppinud veel täiskasvanu elus “hädavajalikku” silmakirjalikkust. Kõik need “miks” küsimused ei lase täiskasvanul rahulikult oma jura ajada…
Nii et jätka jõuliselt oma lapselikult naiivset norimist. Äkki mõni hakkab lõpuks mõtlema ka selle peale, miks ta “ei saa”.
Mario, mõtlen ja mõtlen, aga mitte kuidagi ei jõua mulle kohale, miks on see hea, kui inimesed endale pisut näkku vaatavad? No milleks seda vaja? Ma ei suuda leida ühtegi mõistlikku põhjust, miks keegi seda tegema peaks ja eriti ei leia ühtegi põhjust, kuidas sellest kellelegi teisele mingit tulu võiks tõusta. Kui sellest aga kellelegi tulu ei tõuse, miks peaks siis keegi taolise ebameeldiva töö oma õlule võtma. “Ebameeldiv aga vajalik” ütled sa. “Ebameeldiv aga kasutu” ütlen ma:)
Minu arust on inimestele vahel vajalik selline kõrvalseisja pilk. Nagu seal võlasaateski, tegelikult mõttetu saade, aga point iseenesest ju ongi selles et inimesed ei suuda oma elu/tegemisi/kulutusi jms tihtilugu iseseisvalt hinnata ja kui nüüd keegi nt tuleb ja uurib, et miks ei saa, siis äkki mõni hakkab ise ka mõtlema, et miks ta siis ikkagi ei saa. Jaah, tõenäoliselt enamik inimesi ajab edasi oma joru ja otsib haledaid vabandusi/põhjendusi, aga mõni võibolla hakkab natuke mõtlema kah… Mine tea…
Njah, see võib inimestele vajalik olla küll. Aga ma mõtlen, et see, kes seda kõrvalseisja pilku teisile pakub, peab sellest ise ka midagi saama (muidu ta seda ei teeks). Aga mida?
Et kuidas see mind aitab, kui keegi teine kuskil natuke mõtlema hakkab? Teda ennast võib-olla jah (ehkki selles ei saa alati kindel olla), aga mind? Või kestahes teist, kes ei ole tema ise?
Mulle jälle meeldibki sel moel inimesi provotseerida, et mõningates olukordades vastan mõningate ettepanekute peale: “Ei taha.” Enamasti välistab see edasise lehmakauplemise, vaid mõnikord kostab vinguv “miiiiks?”
No mina enamasti ei aruta selliseid asju suvaliste tuttavatega, nii et tegelikult huvitab mind enamasti ka mu sõbra heaolu ja kui ta oma häda kurdab, siis muidugi üritan ma nõu anda, sest tema aitamine ongi ka minu aitamine. 🙂 Võõraste puhul ma vägisi oma nõu toppima ei lähe, pole minu asi.
Nojah, loogiline ju küll. Selle peale ma kohe ei tulnud, sest sõpradele ütlen ma küll ausalt, et “ei viitsi niq eriti”. Tegelikult teisile ka. Mis siin ikka pühitseda, tõepoolest:)
Üldse mitte teemasse ilmselt aga maasturi teema laiemalt – autovahetus on hetkel Eestis tõesti keeruline ja vastus “ei saa” võib olla nii ja naa. Liising autot tagasi ei võta nt, lugege foorumeid, näiteid on nood täis.
Mul on pool aastat nt tööauto ja oma auto meelsasti müüks või annaks liisingule tagasi aga nad käsevad ise müüa, kuigi omanik on liising. Nii ma siis tasapisi müün ja maksan iga kuu liisingut kah veel. Vot. Ja see pole kurtmine või väide, et ma ei saa. Lihtsalt fakt Eesti praegusest elust. Selles mõttes ei saa jah, et liising ei taha 😀
Seda ma tõesti ei teadnud, et liising võib keelduda autot tagasi võtmast. Täielik röövkapitalism ju. :S
Aga kui keelduda liisingu makseid maksmast, kas nad siis võtaksid tagasi selle?
Tõenäoliselt annavad nad asja inkassofirmale lahendada sel juhul…
Väga hea!