Uncategorized

Seadused sakivad, eksole?

Vaatan Reporterit ja hoian kahe käega pead kinni – räägitakse sellest, kuidas JUBE naine SADISTLIKULT kasse hävitab. Teemaks siis see, et naine, keda häirib see, et mingid võõrad kassid tema aias ringi ronivad, püüab kasse ja viib varjupaika. Rõhutan, et püüab, mitte ei löö, mürgita, pillu kividega vms. Puur asub tema eraaias, kuhu ükski loom seaduse järgi üldse pääseda ei tohiks.

Naine, kelle naabrid ei arvesta loomapidamiseeskirjaga (ehk siis lasevad oma loomad vabalt hulkuma), kasutab täiesti seaduslikke vahendeid, ja ikkagi ei mainita MITTE KORDAGI kogu saate jooksul seda, et naabrid on seadust rikkunud ja vastutustundetult käitunud. Üks asi on see, et mulle ei meeldi, kui keegi mu lapse liivakasti situb või mu uksele kuseb (mu eelmises elukohas juhtus nii, sest kohalikele kassidele ei meeldinud kass, kes meil hoiukodus oli), aga teine asi on see, kui kass mulle autoteele ette astub ja ma automaatselt kõrvale keeran. Kui ma kellegi auto ära mõlgin, maksan seda ju mina, mitte kassiomanik. Või kui ma kassile otsa sõidan, olen mina see, kes nutab, kassiomanik ei kuulegi sellest kunagi ja võtab lihtsalt uue kassi.

Lisaks on need inimesed seadust rikkunud ka sellega, et nende loomad on kiipimata, mis tähendab seda, et tegelikult on neil oma kassidest lihtsalt pohhui – minu koerad on rihma otsas, aga ikka kiibitud, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Või ongi nii, et loomapidamiseeskiri ja liikluseeskiri jms ei olegi tegelikult täitmiseks mõeldud? Sel juhul ei oleks mõtet ju üldse neid kirja panna.

faith

So long, bitches!

Kas teile on vahel tundunud, et kogu teie elu on nagu taustastseen, ettevalmistus lahedamateks ja olulisemateks asjadeks? Elad ja elad ja kogu aeg ootad, et midagi põnevat juhtuma hakkaks. Vahepeal annad muidugi väikese omapoolse panuse kah, niisama ootamine pole ilmselt väga viljakas. Minu elu on juba mõnda aega selline olnud, kuigi ma blogis sellest väga rääkida ei riskinud. Esiteks kartsin ära sõnuda ja teiseks hoidis ilmselt veits tagasi ka teadmine, et kui ma siin oma läbikukkumistest kirjutaksin, oleks alati kohal keegi, kes sellest rõõmu tunneb. Mulle küll meeldib inimesi rõõmsaks teha, aga mitte sel viisil.

Kui me jutustaksime seda nagu lugu, algaks see ilmselt veebruaris. Sel ajal kandideerisin ma üheks semestriks vahetusüliõpilaseks Austraaliasse – ja sain eitava vastuse. Nimelt olin ma paremusjärjestuses neljas ja oli teada, et igal aastal võetakse vastu 2 õpilast ja kui vahendusorganisatsioonil raha jätkub, võetakse 2 tükki lisaks. Me kõik teame, milline majandusolukord hetkel on…

Nii haarasin ma lohutuseks kinni viimase hetke pakkumisest ja ostsin endale reisi USAsse. Jaa, ma sõidan mai lõpus rohkem kui kaheks nädalaks New Yorki!!! Like how cool is that??? Lisaks sellele arvasin ma ära Inno ja Irja konto paroolid (kamoon – kes on nii loll, et paneb kasutajanimeks Ingrid ja parooliks tupeseen, igaüks, kes on nende blogi lugenud, mõtleks selle kohe välja),* mis tõi kaasa palju põnevaid sündmusi, ja leidsin endale uue töö. Pidin mais administraatorina alustama, oleksin saanud erinevaid keeli praktiseerida ja puha – kuni täna hommikul sain kirja, kus oli öeldud, et ma olen siiski vahetusüliõpilaseks vastu võetud ja veedan järgmise semestri Sydney´s!!! Nii et nüüd lähen ma mai lõpus USAsse, veedan kaks nädalat seal ja peale seda põrutan kohe Austraaliasse, sest seal algab kevadsemester juba juuli alguses.

Ja kuigi ma nüüd tööle minna ei saa (sest kes see ikka ainult kuuks ajaks abi tahab), leidsin ma juba ka väikse rahateenimisvõimaluse. I love it, when a plan comes together.

* Okei, selles osas ma valetasin, et ennast huvitavamaks teha, pealegi oli see tupeseene nali liiga hea, et kirja panemata jätta. Aga mõelge, kui lahe see oleks olnud. Ja muud asjad on päriselt.