dogs

Huvitav, kas koeranahast saaks päriselt ka hea kasuka?

Mul oli just eriti jube öö, mis läks üle jubedaks halliks argipäevaks. Nimelt on Atul jooksuaeg, mis on jõudnud haripunkti. See omakorda on viinud selleni, et Oskaril kogu aeg ila tilgub ja ta vigiseb vahetpidamata suurest pettumusest, sest preili teda ligi ei lase ja meie oleme ka vastikud jobud, kes ei aita tal sõbrannale selga ronida. Tavaliselt on ta esimeste sümptomitega kohe maale vanaema juurde kupatatud, aga eile ei olnud see võimalik, nii et mõtlesime, et ju ta öösel ikka magab normaalse koera kombel. Sittagi. Ikka oli vaja ukse juures kiunuda. Rääkimata sellest, et veerand õhtusööki tuli kohe suurest erutusest teisipidi välja.

Ma tean TÄPSELT, mida Cruella de Vil mõtles. Ainult, et Oskarist tulevad saapad.

idiots · literature · olemise talumatu kergus · princess

Kas Kaur Kender peab kõiki naisi idiootideks või ainult neid, kes talle meeldivad?

Sissejuhatuseks pean ütlema, et ma olen enamusi ta raamatuid lugenud, kuigi ma pole eriline fänn – lihtsalt üritan end kuulsamate kirjanike teostega ikka kursis hoida. Nüüd lugesin “Ebanormaalset”, sest kuigi ma olin vahepeal juba tema kirjutistes täielikult pettunud, soovitas üks sõbrants seda eriti soojalt.

Esimene mõte, mis mul tekkis oli see, et Kaur Kenderi naiseideaaliks on vist infantiilne massimeedias propageeritav hälvik. Või arvab ta, et selline naine võiks kõigi tema meeslugejate “unistuste printsessiks” olla. Kuidas muidu mõtestada seda, et kõik tema naiskangelased, keda peategelane nii hirmsasti armastab, on sellised, kes ajavad gaasi- ja piduripedaali omavahel segamini, kulutavad viimase raha ilusatele riietele (kuid kangelane peab seda siiski väärt investeeringuks, sest naine suudab selles riietuses tal hetkega kõvaks ajada) ja ei saa üldse eriti aru, mis ilmas toimub. Printsess, kes lisaks ka mõelda oskab, on täielik no-no-no.

Ja teine asi, mis mind selle konkreetse raamatu puhul häirib on see, et ta kujutab mingeid täiesti universaalseid emotsioone nii, nagu tema oleks ainuke, kes neid tunneks või nagu need oleksid meesterahva puhul kuidagi haruldased. Samas on mind ta teiste raamatute puhul häirinud just see võlts “olen-ilgelt-kõva-mees-ja-panen-keda-tahan-ilma-ühegi-emotsioonita” suhtumine. Tahaks mingit kuldset keskteed? Või hoopis midagi kolmandat?

Ei, ta olustikukirjeldused ei meeldi mulle samuti.

faith

Keskmise ajalehelugeja silmaring ulatub Inglismaani

Igas minutis sureb Aafrikas kaheksa last. Ainuüksi vast- sündinuid sureb seal aastas kaks miljonit. See on tragöödia.

Kas selle teadmise juures pole kummaline, et need surevad lapsed ei huvita mitte kedagi, aga kui sureb ÜKS meedias üles haibitud naine, kes sai tuntuks tänu rassistlikele ja rumalatele sõnavõttudele, nutab kogu maailm?

Ja kas ei tundu naeruväärne, et antropoloogid, folkloristid ja meediateadlased kirjutavad siiani artikleid, kus tõstatatakse küsimust, KAS meedial on võimalik inimeste ajudega manipuleerida?

Elu on huumorinurk.

hooker

Hallid, igavad, mittemidagiütlevad inimesed

Lugesin täna Naise blogist Dostojevski tsitaate hallide inimeste kohta ja jäin mõtlema, kas seal on tõetera sees või mitte. Eelkõige siis, et kas halli massi on tõesti nii palju ja kas nad on tõesti igavad ja mittemidagiütlevad. Nagu keelepeded aru saavad, tähendavad pealkirjas olevad komad seda, et need omadussõnad peaksid omavahel võrduma, vähemalt mulle jäi mulje, et Dostojevski meelest peaksid. Kas ka Naise meelest, seda ma ei tea. Mina siiski sellega ei nõustuks.

Punkarite seltskonnas on teema hallist inimmassist muidugi jutuks tulnud, selles ringkonnas on ju individualism eriti oluline. Nö massiga on ka tulnud elu jooksul veidi kokku puutuda. Meenub tüdruk, kes tuli K-le msnis rääkima, kui nõme see ikka on, et Umpa ja ta sõbrad kohalikku vaimse puudega pudelikorjajat mõnitasid. Tema õnneks olin msnis mina – sest K oleks kahtlemata veel rämedamalt öelnud, – kes ma piirdusin küsimusega, miks kuradima pärast ta seda mulle räägib, miks ta seda oma sõpradele ei öelnud. Selle peale piff muidugi solvus ja teatas, et see et mina (tema meelest siis muidugi K) olen nii kõva mees, kes julgeb ka vähemuses olles oma arvamust avaldada, ei tähenda, et ka teised peaksid seda suutma.

See on minu meelest parim näide hallist massist. Tal võib oma arvamus täiesti olemas olla, oma ideedest rääkimata, aga tal ei ole kunagi julgust, et neid välja öelda ja see “oma arvamuski” on tugevalt mõjutatud tema elus hetkel olulist positsiooni omavate autoriteetide omast (näiteks see konkreetne neiu üritas tollal K südant võita ja oli tema humaansete seisukohtadega üsna hästi kursis). Ta eelistas minna ohutult massiga kaasa (sellega tegelikult varjatult nende tegudele kaasa aidates), et mitte ainult oma positsiooni kõigutada.

See ei tähenda aga sugugi, et see inimene ka välimuselt harilik või mittemidagiütlev oleks. Välimus on alati väga poliitiline ja annab välja informatsiooni selle kandja identiteedi kohta – ka täiesti tavaline välimus annab välja signaali sellest, et inimene tunneb end selle massi keskel hästi. Silmaga peale vaadates on võimalik kohe riietuse põhjal eristada harilikku inglast harilikust ameeriklasest, seega ei ole tavainimese puhul asi ainult selles, et nad riietuksid mugavalt – nad riietuvad samal ajal siiski alateadlikult ka teistega sarnaselt. Et karja sobituda. Punkarite puhul muidugi sama moodi – tavainimese jaoks on punkarid vägagi sarnased, kuid igaüks, kes on pikemalt neis ringkondades viibinud, oskab välimuse põhjal öelda, kas tegu on lääne või ida-euroopa punkariga. Nooremate seas (eriti afaarikute jms hulgas) on muidugi hakanud levima ka lääne punkaritele omased aksessuaarid, aga nad on siiski eristatavad. Seda muidugi ka põhjusel, et punkarite jaoks ei ole enamasti esmatähtis mitte üksteisest erinemine, vaid massile vastandumine. Nad näitavad oma põhimõtteid ja sel juhul pole ilmselt midagi halba, kui nad on oma mõttekaaslastega väliselt sarnased. Kurb on ainult see, kui nad ise ei näe, et nende munder ei erine tegelikult kas või sõjaväelaste omast millegi muu kui lõike poolest. Igatahes tahtsin ma jõuda väiteni, et ka punkari välimuse taga võib peituda hall mass, kes on selles kuues lihtsalt mugava elu leidnud.

Sama ka iseloomuga. Ma ei ole kohanud inimest, kes oleks täiesti harilik, kellel ei oleks mitte ühtki kiiksu, mida temast kirjutades võimendada ei annaks. Ja ma olen kohanud väga palju inimesi, kes ilmselt sündisid lips kaelas ja portfell käes – ja need on need kõige imelikumad. Enamus neist kannab ju sellist riietust (ja sellega kaasnevaid maneere) eelkõige selle pärast, et seisus kohustab. Mis tähendab, et nad peavad rohkem näitlema kui teised, mis omakorda tekitab stressi, mis lõpptulemusena tähendab, et kui see rihm ükskord lõdvaks lastakse… Noh, ütleme nii, et salendavasse aluspessu surutud õllekõht lendab siis esimese mürtsuga veel eriti suure pauguga laiali. Muidugi on olemas inimesi, kellega mul ei oleks midagi rääkida ja vastupidi, kuid ma tõesti ei ole näinud ühtki inimest, kes oleks TÄIESTI harilikud.

Nii et muidugi on olemas hall mass  ja ma olen ka nõus väitega, et kahjuks moodustab see tublisti üle poole inimkonnast, aga ma ei saa kohe mitte kuidagi nõustuda sellega, et see massikuuluvus kohe välimuse või huumorimeele põhjal eristatav oleks. Aga see on muidugi ainult minu arvamus.