Reisimine on lahe

Tuleb tunnistada, et reisimine laiendab tõesti silmaringi. Esiteks oli juba tee Londonist lahkuvasse lennukisse elamusterohke – Eestis saime tuttavaks Eestis elava laheda soomlasega, kes Helsingis meiega tassi kohvi võttis ja veits juttu puhus, enne kui meid lennujaama bussi peale saatis. Esimeses lennukis vedas meil kohe nii hullult, et meie ette sattus naine KAHE väikelapsega (ei, Merlis ka ei salli lapsi), kes loomulikult suure osa ajast lõugasid. Õnneks tegi tasuta alkohol meid tunduvalt sõbralikumaks ja me tõsimeeli nunnutasime neid terve reisi. Üritasin nooremaga isegi rootsi keeles juttu ajada (sest ta oli rootslane), aga ebaõnnestusin totaalselt (selgus nimelt, et ta ei osanud veel üldse rääkida).

Igatahes, silmaringi avardamisest – ma olin Londonis ikka VÄGA ‘sokeeritud, sest nägin paari minuti jooksul esmalt burkat (BURKAT!) kandvat lennujaama turvatöötajat ja seej2rel kohe tema turbaniga ametivenda. Ehk siis tüübid, kelle kohta me oleme harjunud mõtlema, et enamus inimesi peab kogu seda seltskonda terroristideks, töötasid seal, et oma (või “oma”, kuidas keegi soovib) riiki kaitsta. Päris lahe. Üldse on lahe see, et juba Inglismaal on kõik inimesed tunduvalt avatumad – ma pidin esimesel hetkel ehmatusest püksi laskma, kui suvaline müüja küsis, kuhu ma sõidan ja kuidas tuju on jne. Ja mitte ainult klienditeenindajad, suvalised inimesed on ka väga abivalmis, kui sa neilt nõu küsid vms.

USAs pidime esimese öö kohe asjaolude ebamugavate kokkulangemiste tõttu lennujaamas pinkidel magades veetma, nii et oleme siiani k6ik metsikult väsinud, aga vähemalt tänaseks ja homseks ööks on öömaja kindlustatud. Seejärel oleme ilmselt pargipingi peal. Ja üheks nädalaks tahaks kamba peale Manhattanil korterit üürida, aga see on ilmselt metsikult kulukas.

Triviaalsustest – Inglismaal nägime kiirusepiirangut “Dead slow”. Äge! 🙂 USAsse sisenedes pidime järjekorras oodates vaatama riiki tutvustavat videot, mis oli täis erinevaid inimesi – punkareid, rokkareid, vanainimesi, musti, valgeid, hiinlasi jne ja ülla-ülla – MITTE ÜKSI neist ei olnud paks!! 😀 Sellest, et eriti lollidele on igal pool sildid (näiteks valgusfoori juures lisasilt, et vaata ikka vasakule ja paremale või kõnni ainult lubava tulega), ei üllata ilmselt kedagi.

Esialgu kõik, eks näis, palju ma edaspidi netti jõuan. 🙂

Edit: paneme pildi ka juurde. Neid Hello Kitty stiilis kujusid oli seal päris mitu, aga see pilt on kõige nunnum.

all set up

Nii, kõik asjad on korda aetud ja Rents on reisiks valmis. Koertele ostsin suure koti toitu, et mu tagasitulekuni välja veaks ja K-le ostsin eriti pehmet peldikupaberit – et vähemalt midagi siidist ta peppi silitaks, kui mina ära olen. 😀 Põnevus hakkab juba kohale jõudma, tahaks huvitavaid asju näha. Nii et stay tuned, NY is waiting for me. 🙂

Edit: asendasin pildi endatehtuga. Just because I can.

Sünnitamisega ei tasu liiale minna

Negatiivseid näiteid on oi kui palju – Kati näiteks on isegi eesti kirjandusklassika ära unustanud ja ajab Oskar Lutsu Gailitiga sassi, sest liigne surumine sünnituslaual on oma nõudnud. Sport on muidugi kasulik, aga hea sportlane teab, mida teha, et hilisemaid vaevusi vältida. Seks pole siin mingi erand.

Aga lastetusmaksu idee kui selline on suurepärane – inimesel on hobi, mis talle väga meeldib (sest ilmselt nõustuvad kõik, et need, kellele lapsed väga ei meeldiks, ei tohiks lapsi saada) ja need, kes tema vaimustust ei jaga, peavad siiski plekkima, et aidata tal oma kuluka hobiga tegeleda.

Muidugi võib väita, et mulle kui maksumaksjale jääb lootus, et ehk see laps ei lähe vangi, koli välismaale, hakka narkomaaniks ja saab vähemalt keskmise palgaga töö ning jõuab korralikult sotsiaalmaksu maksta, aga mõelgem reaalselt – see on demagoogia. Mul ei ole sellest kasu. Eesti riik tõestas just, et võib päeva pealt aastaid lubatud soodustuse ära kaotada ja näiteks mu sõbranna ema, kes võttis lasteaiakasvatajaks õppides õppelaenu täie teadmisega, et ei pea seda ise tagasi maksma, sest riik väärtustab seda, et ta end lastele on pühendunud, võib nüüd kodus näppu imeda. Nii et ei ole mitte mingit alust arvata, et näiteks mina 40 aasta pärast üldse pensioni saan – või et emadel järgmise aasta jooksul emapalka käest ära ei võeta. Kui mul on vaja arstiabi, pean ma selle eest enamasti maksma, kuigi mul on haigekassakaart, sinist lehte maksab nüüd suuremas osas tööandja (õigemini keegi ei maksa, sest keegi ei julge haige olla, pigem surevad vaikselt töö juures laua alla) jne. Nii et tegelikult jääks ka selle maksu juures mulle siiski ainult andmisrõõm, eeldades, et ma olen hea inimene, mida ma kahjuks ei ole.

Lose some, lose some.

Mul ei ole tegelikult sellele maailmale mitte midagi öelda

aga viisakusest nagu peaks. Näiteks teatama, et ma lähen ülehomme kolmeks nädalaks ära ja ei ole päris kindel, kui tihti ma seal üldse netti saan, pikkadest blogipostitustest rääkimata. Või näiteks seda, et ma hakkan kergelt närvi minema (loe: köhin juba verd, sappi ja vandesõnu vaheldumisi), sest ametlik kinnitus pole Austraaliast ikka veel kohale jõudnud ja ma hakkan kartma, et ei jõuagi ja kui ka jõuab, kardan ma, et ei saa lisastipendiumi, mis tähendab, et kui mul kiiresti tööd ei õnnestu leida, saan ma õppelaenu eest ainult kuu aega kestva puhkuse, sest rohkemat lihtsalt ei mängi selle rahaga välja. Mis omakorda oleks muidugi siiski parem, kui üldse mitte Austraaliasse jõudmine, sest reisimine on lahe, aga siiski.

Aga pablamisest on kopp juba nii ees, et kohe üldse ei viitsi, nii et piirdun sellega, et käisin pühapäeval jälle poseerimas. Teemaks oli “drawing under influence”, nii et esmalt joodeti mulle suur varblane sisse ja seejärel pandi igasuguseid imepoose võtma. Pea alaspidi olles oli küll tunne, et sees ei taha need asjad küll püsida, aga vähemalt tuleb taas kord tõdeda, et hääletamise ja uute asjade proovimise käigus leiab alati uusi huvitavaid tutvusi. 😉

Emod ongi tähelepanuhoorad vs ema on sul emo

Puutusin täna antropoloogilise osalusvaatluse käigus kokku paradoksaalse teooriaga, et enamus blogijaid on emod ja enamus emosid on omakorda tähelepanuhoorad (kasutatav termin on siis otsetõlge inglisekeelsest variandist, mida tavaliselt kasutavad geid geide kohta. Ja Paris Hilton, aga tema on põhimõtteliselt transvestiit) – paradoksaalseks muudab selle asjaolu, et iga blogija, kes oma blogi just täiesti suletud uste taga ei pea, nii et keegi peale ema ja kassi ta parooli ei tea, on ju per se mingil määral tähelepanunäljas. ERITI, kui ta oma blogi blogipuusse on lisanud.

Igatahes kõlab see stereotüüpsele stereotüübiarmastajale nagu aksioom, eksole? Ei tasu ainult unustada, et see on kahe teraga mõõk – kui ka kõik emod oleksid tähelepanuhoorad, ei oleks sugugi kõik tähelepanuhoorad siiski emod. Või tahate Tõehetke Lilitit ja Liis Lassi emodeks nimetada? Ja kes meist ei tahaks kunagi kas või natukenegi tähelepanu? Ehk kui tsiteerida klassikuid:”Igaühes meist on killuke munni ja Anu Saagimit.” Samuti ei saa öelda, et kõik blogijad ilmtingimata emod oleksid – või tuleb keegi mind või näiteks krokut või wildi emodeks nimetama? 😀 Ma ei riskiks isegi seda öelda, et kõik enesevigastajad emod on, sest tean mõnda päris karmi tüüpi, kes leidsid, et tätoveeringud on liiga igavad ja nüüd scarringuga tegelevad.

Nii et tähelepanuhoor võin ma olla, aga kui keegi üritab mind emoks sõimata, vastan ma Mart Juure üleeilsete sõnadega, mida tema, tõsi küll, hoopis Isemõtleja pihta kasutas – igasugu isemõtlejad võivad täitsa iseseisvalt mõelda ja iseseisvalt perse minna.

P.S. Kõõm, võid sa ise olla, ma olen ilublogi pildi peal täiega pandav. 😀

Palju õnne mulle!

Milline on maailma parim vend?

Ma arvan, et sellest paremaks enam ei lähe. Loen hetkel sõnumeid saidilt, kuhu on kokku kogutud naljakad smsid, enamus neist saadetud täis peaga. Minu isiklik lemmik:

Just had to reach into my sister’s bag and shut off her vibrator so my parents wouldn’t hear it. I am the world’s greatest brother.

  • Rubriigid