Minu puhul ei ole igatahes enam kaksiti mõtlemist – see, kui sa lähed õhtul oma parima sõbranna juurde, et temaga koos uue päeva saabumist oodata, et saaks hakata kohe esimesel minutil end uue semestri ainetele registreerima, on piisavalt selge märk. 😀 Kõige hullem on see, et kui mul õnnestus lõpuks kell 00:08 ÕISi sisse saada, olid KÕIK hispaania keele kursuste kohad täis. Kell pool üks oli juba üle viiekümne inimese järjekorras. Tartu Ülikool on ikka nohikute kants, tarkuse tuuled vihisemas ümber selle tumedate pühendumist täis tornide.
Kui vahel ka paistab hetkeks päike ja meid hellitatakse tudengipäevadega, möödub see õige päev ja saabuvad hoopis teised päevad traditsiooniliste vereradade ja valusate kõhukrampidega – ühe kurva sõnaga SESS. Minu oma juba algas, nii et eraelu on ainult nii palju kui vägisi ja vähem vägisi koju kätte tuuakse. Pean igal nädalal vähemalt kahele õppejõule tõestama, et TEGELIKULT ma olen tubli ja andekas. 😀 Aga nohikuelu on lahe, see sobib mulle. Suits my soul.
Pärdikute päevaraamat 