Emod ongi tähelepanuhoorad vs ema on sul emo

Puutusin täna antropoloogilise osalusvaatluse käigus kokku paradoksaalse teooriaga, et enamus blogijaid on emod ja enamus emosid on omakorda tähelepanuhoorad (kasutatav termin on siis otsetõlge inglisekeelsest variandist, mida tavaliselt kasutavad geid geide kohta. Ja Paris Hilton, aga tema on põhimõtteliselt transvestiit) – paradoksaalseks muudab selle asjaolu, et iga blogija, kes oma blogi just täiesti suletud uste taga ei pea, nii et keegi peale ema ja kassi ta parooli ei tea, on ju per se mingil määral tähelepanunäljas. ERITI, kui ta oma blogi blogipuusse on lisanud.

Igatahes kõlab see stereotüüpsele stereotüübiarmastajale nagu aksioom, eksole? Ei tasu ainult unustada, et see on kahe teraga mõõk – kui ka kõik emod oleksid tähelepanuhoorad, ei oleks sugugi kõik tähelepanuhoorad siiski emod. Või tahate Tõehetke Lilitit ja Liis Lassi emodeks nimetada? Ja kes meist ei tahaks kunagi kas või natukenegi tähelepanu? Ehk kui tsiteerida klassikuid:”Igaühes meist on killuke munni ja Anu Saagimit.” Samuti ei saa öelda, et kõik blogijad ilmtingimata emod oleksid – või tuleb keegi mind või näiteks krokut või wildi emodeks nimetama? 😀 Ma ei riskiks isegi seda öelda, et kõik enesevigastajad emod on, sest tean mõnda päris karmi tüüpi, kes leidsid, et tätoveeringud on liiga igavad ja nüüd scarringuga tegelevad.

Nii et tähelepanuhoor võin ma olla, aga kui keegi üritab mind emoks sõimata, vastan ma Mart Juure üleeilsete sõnadega, mida tema, tõsi küll, hoopis Isemõtleja pihta kasutas – igasugu isemõtlejad võivad täitsa iseseisvalt mõelda ja iseseisvalt perse minna.

P.S. Kõõm, võid sa ise olla, ma olen ilublogi pildi peal täiega pandav. 😀