aga viisakusest nagu peaks. Näiteks teatama, et ma lähen ülehomme kolmeks nädalaks ära ja ei ole päris kindel, kui tihti ma seal üldse netti saan, pikkadest blogipostitustest rääkimata. Või näiteks seda, et ma hakkan kergelt närvi minema (loe: köhin juba verd, sappi ja vandesõnu vaheldumisi), sest ametlik kinnitus pole Austraaliast ikka veel kohale jõudnud ja ma hakkan kartma, et ei jõuagi ja kui ka jõuab, kardan ma, et ei saa lisastipendiumi, mis tähendab, et kui mul kiiresti tööd ei õnnestu leida, saan ma õppelaenu eest ainult kuu aega kestva puhkuse, sest rohkemat lihtsalt ei mängi selle rahaga välja. Mis omakorda oleks muidugi siiski parem, kui üldse mitte Austraaliasse jõudmine, sest reisimine on lahe, aga siiski.
Aga pablamisest on kopp juba nii ees, et kohe üldse ei viitsi, nii et piirdun sellega, et käisin pühapäeval jälle poseerimas. Teemaks oli “drawing under influence”, nii et esmalt joodeti mulle suur varblane sisse ja seejärel pandi igasuguseid imepoose võtma. Pea alaspidi olles oli küll tunne, et sees ei taha need asjad küll püsida, aga vähemalt tuleb taas kord tõdeda, et hääletamise ja uute asjade proovimise käigus leiab alati uusi huvitavaid tutvusi. 😉
Pärdikute päevaraamat 