Negatiivseid näiteid on oi kui palju – Kati näiteks on isegi eesti kirjandusklassika ära unustanud ja ajab Oskar Lutsu Gailitiga sassi, sest liigne surumine sünnituslaual on oma nõudnud. Sport on muidugi kasulik, aga hea sportlane teab, mida teha, et hilisemaid vaevusi vältida. Seks pole siin mingi erand.
Aga lastetusmaksu idee kui selline on suurepärane – inimesel on hobi, mis talle väga meeldib (sest ilmselt nõustuvad kõik, et need, kellele lapsed väga ei meeldiks, ei tohiks lapsi saada) ja need, kes tema vaimustust ei jaga, peavad siiski plekkima, et aidata tal oma kuluka hobiga tegeleda.
Muidugi võib väita, et mulle kui maksumaksjale jääb lootus, et ehk see laps ei lähe vangi, koli välismaale, hakka narkomaaniks ja saab vähemalt keskmise palgaga töö ning jõuab korralikult sotsiaalmaksu maksta, aga mõelgem reaalselt – see on demagoogia. Mul ei ole sellest kasu. Eesti riik tõestas just, et võib päeva pealt aastaid lubatud soodustuse ära kaotada ja näiteks mu sõbranna ema, kes võttis lasteaiakasvatajaks õppides õppelaenu täie teadmisega, et ei pea seda ise tagasi maksma, sest riik väärtustab seda, et ta end lastele on pühendunud, võib nüüd kodus näppu imeda. Nii et ei ole mitte mingit alust arvata, et näiteks mina 40 aasta pärast üldse pensioni saan – või et emadel järgmise aasta jooksul emapalka käest ära ei võeta. Kui mul on vaja arstiabi, pean ma selle eest enamasti maksma, kuigi mul on haigekassakaart, sinist lehte maksab nüüd suuremas osas tööandja (õigemini keegi ei maksa, sest keegi ei julge haige olla, pigem surevad vaikselt töö juures laua alla) jne. Nii et tegelikult jääks ka selle maksu juures mulle siiski ainult andmisrõõm, eeldades, et ma olen hea inimene, mida ma kahjuks ei ole.
Lose some, lose some.
Pärdikute päevaraamat 