Elu ei koosne ainult headest uudistest

Jah, nii uskumatu, kui see ka ei ole, isegi minu säravas elus esineb vahel tagasilööke. Tegelikult sain ma juba eelmisel neljapäeval teada, et Kristjan Jaagu stipendiumit ma Austraaliasse minekuks ei saa, aga tahtsin asjad enda jaoks enne läbi mõelda, kui sellest laiale ringile (=teile) rääkima hakkan. Kuigi tahaks muidugi rõõmustada neid paari inimest, kelle kohta ma tean, et nad loevad mu blogi suurema õhinaga kui Inno Ingridi trussikutelt plekke, lootes näha, et mul midagi kehvasti on läinud. Jaa, mul on fännid, kes mind vihkavad, kuid sellest hoolimata mu blogi loevad, see ongi igikestva kuulsuse alustala. 😀

Aga tundub, et polegi suurt midagi mõelda – isegi, kui ma võtaksin õppelaenu, saaksin ma seal selle eest kuu aega hädavaevu ära elatud*, mis tähendab, et kui ma selle aja jooksul tööd ei leiaks, oleks junn leivakotis. Kui ma leiaksin tööd, lubaks seadus töötada mul maksimaalselt poole kohaga, nii et ma elaksin kuidagi ära küll, aga kui ma tahaksin õppelaenu kohe tagasi jõudes ära maksta, peaksin ma (muidugi ebaseaduslikult, aga see mind väga ei häiriks) rabama, rabelema ja kokku hoidma sama moodi nagu ma Eestis vahepeal baka ajal tegema pidin ja sellest on mul ausalt öeldes kopp väga ees (rääkimata sellest, et ülepingutamise tulemused on mu tollases õppeedukuse languses üsna hästi näha). Kui ma lihtsalt elaksin, peaksin ma arvestama sellega, et kui ma tagasi tulles võtan kooli lõpetamiseks lisa-aasta, peab mul selle lõpuks kindlasti töökoht olemas olema, et saaks hakata otsekohe laenu tagasi maksma. Mis tähendab, et ma oleksin põhimõtteliselt selle maalapi külge seotud, mis mulle taas sugugi ei meeldiks, ja peaksin riski peale välja minema, sest me ei tea, milline kahe aasta pärast siinne majanduslik olukord on. Kes mind tunneb, teab, et Rents the Riskialdis ei oleks päris mu indiaaninimi – mul on alati isegi varuplaanile varuplaan.

See loomulikult tähendab, et mul oli ka praegu varuplaan, mis eelkõige sisaldab endas seda, kuidas Eestis oma aega maksimaalse kasuteguriga ära kasutada ja siia jäämine enda kasuks tööle panna. Nii et kuigi MNC-ga lambakarja pidamine oleks muidugi äärmiselt armas rahvusromantiline unelm, jääb see seekord siiski ära. Kui keegi teist muidugi ei taha mulle ca 50 tonni kinkida, that is. Aga vähemalt on mul võimalik saada Tartu Ülikoolist  taas kaks tasuta haridust ühes, mis on tuleviku seisukohast, kindlasti kasulik ja kasumlik.

Pilt on pärit siit.

P.S. Ei ole mõtet mainida, et igal naisel on rahakott jalge vahel. Nii väga ma sinna ka minna ei taha.

* Lihtne arvutus – õppelaenu maksimummäär on 30 kilo, sellest vähemalt 15 läheks lennupiletite peale (arvestades seda, et lahkuma peaks vähem kui kuu aja pärast, ilmselt paar tonni rohkem), 2 kohustusliku ravikindlustuse peale, kõige odavam ühikakoht on 6 tonni kuus, aga alguses tuleb ka ühe kuu jagu tagatiseks maksta. Kui me lisame sellele ka metrookaardi, ongi raha otsas – ja sööki pole praegu üldse sisse arvestatud.

Meemime veel

Öelge üks hea põhjus, miks meeme teha? Mina tean kõige paremat – sest mõne meemi eest võib hea õnne korral kastitäie komme saada. Teiseks põhjuseks on see, et Lapiliisu ütles, et ma olen nagu greip ja see meeldib mulle. Greip on üks metsikult hea asi, ilma et ta läilaks läheks. Meem ise on selline:

Vasta kolmele küsimusele ja saada siis osalistele edasi!

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?

2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?

3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on.

1. Martsipaniõunal. Veetsime väikevennaga suure osa suvest vanaema juures ja kuigi see õunasort sai vist suhteliselt hilja valmis, oli see meie kindel lemmik. Kuigi muidu on mu nõbu kogu aeg suht pirtsakas olnud, ei häirinud isegi teda see, et puuni jõudmiseks tuli läbi kanasita ronida. Suurem probleem tekkis siis, kui vanaema kuri kukk kanaaias oli – see andis tittedele põhjuse loovat mõtlemist kasutada, nii et üks meelitas kuke ennast taga ajama ja teine korjas kiiruga õunu, nagu oleks vargil. Ilus aeg! Nüüd on puu vana, ei kanna enam eriti palju vilja ja need ei tundu enam kuidagi sama mahlased.

2. Kartul. Ja ma ei ütle seda ainult selle pärast, et kirjutasin kartulist oma lõputöö ja tean, et mõned indiaanlased usuvad, et kartul on tehtud jumala noksist (ma võiksin rääkida selle uskumuse semantilisest tähendusest, aga keegi ei salli targutajaid). Ega isegi mitte selle pärast, et kartulist saab piiritust ajada, mis on samuti eestlaste elu üsna palju mõjutanud. Enamustel meile tuntud aladel on kartul põhimõtteliselt näljahädade lõpetajaks olnud. Riisi võivad hiinlased ise ära süüa.

3. Krt, enamus blogijatest on seda kas juba teinud või saadaksid mu pekki, kui ma neid mingi juurviljaga võrrelda julgeksin. Tahtsin MNC-le pakkuda, aga selgus, et isegi tema on juba seda teinud, kusjuures oma algatusel (öelge veel, et orientatsioon on kaasa sündinud ja reklaam seda ei mõjuta – näete, mis internet poisiga teinud on, ta teeb puuviljameemi!). Hmm…

Karl Lont võiks olla tammepuu otsast tulnud. Esiteks selle pärast, et ta on tugev ja teiseks selle pärast, et talle meeldib reisida sama palju kui tammetõrule “Tammetõru seiklustes”. Absolutely Fabulous’i puhul on igatahes selge, et ta on kapsalehe alt tulnud. Selline naiivne, õrnake ja elukauge. Ja kolmas läheb vabatahtlikule, kes valib ise, kust ta pärit on.

Rents otsib SS-i.

See saab olema minu uue riäälitišõu nimeks. Ja see ei tähenda, et ma SS-lasi otsin, vaid SüdameSõpra. Mitte et mul sõbrannasid vähe oleks, aga kuidagi on juhtunud nii, et nad on kõik kas munadega eided, gootihoorad või mõlemat. Mis iseenesest on väga tore, selle pärast just nemad mu sõbrad ongi, aga see tähendab seda, et mul ei ole mitte kellegagi randa minna, sest nad kas ei taha oma lumivalget nahka kaotada või ei viitsi lihtsalt rannas tühja passida. Või mõlemat.

Praegugi tahaks homme randa minna, sest viimane reis jättis mu rinnad ebaproportsionaalselt valgeks (mäletate, ma rääkisin, mis juhtus, kui ma seal palja ülakehaga päikest võtsin, nii et rohkem ma seda ei proovinud) ja lisaks tahaks lihtsalt päikest nautida, kui seda nii harva saab, aga üksi on ju igav. Tegelikult üks tüdruk isegi kutsus mind terveks päevaks maale, aga kuna ma olen viimane neetud hing, kes ikka veel kooliasjadega ka peab tegelema, ei saa ma sinna minna. Nii et tuleb loota, et hea raamat võib sõpra asendada ning lihtsalt lugedes aega parajaks teha.

P.S. Ma tegelikult kujutan Wildi ette küll rannas minu kõrval lebotamas, samal ajal küüsi viilimas ja viimasest “Unistuste Printsessi” saatest rääkimas. Teeme ära? Kuigi miskipärast seostub ta mulle pigem ühe Mirjamiga, kes on äärmiselt tore tüdruk, aga omab tunduvalt rohkem mune kui keskmine mees ning kelle jaoks rannas käimine tähendab eelkõige seda, et ta joob õlut kuni “preilid” (= minusugused) ujuvad. Kroku raudselt käib päriselt rannas.

Pilt on pärit siit.

Tegelikult ma ei vihka mehi :)

Tahtsin lihtsalt kinnitada, et tegelikult ma ei arva, et kõik mehed on sitapead, isegi mitte, et kõik EESTI mehed on sitapead. Vastupidi, mulle isegi meeldib keskmise eesti mehe rahulikkus ja vaoshoitus, kuni mind sellega koos elama ei sunnita. Näiteks sain ma hiljuti eriti armsa komplimendi, mis sobib suurepäraselt anekdoodikategooriasse “garjatšije estonskije parni”.

Nimelt, nagu ma varemgi maininud olen, olin ma vahepeal ühes kunstiringis modelliks. Peale ühte poseerimist tuli üks tüdruk ja põhimõtteliselt kallas mind komplimentidega üle, öeldes, et ma olen ta lemmikmodell, näen ilus välja, võtan alati huvitavaid poose jne. Tegi tuju heaks küll, ei saa kurta.

Igatahes jalutasime me peale seda ühe osaleva noormehega, kes on alati mulle väga meeldiva, targa, andeka ja igas muus mõttes rohkem kui hea mulje jätnud, koos kesklinna poole ja ühel hetkel lausus ta eriti tagasihoidlikult:”Ma tahtsin tegelikult ka öelda… Et kõik see, mis see tüdruk ütles, ma arvan ka nii.”

Ja tuleb öelda, et selline põhjalikult kaalutletud kompliment tagasihoidliku poisi suust on tunduvalt muljetavaldavam, kui mõne jutuka tüübi pidevalt voolav meelitustelaine. Ehkki (n.ö. eelmise postituse jätkuks) on muidugi raske öelda, kumma inimtüübi puhul on tõenäolisem, et nad solvudes kas või nädal aega järjest vaikusstreiki teha võivad. Kuigi mul on raske ette kujutada, kuidas vaikse inimesega üldse tülli saab minna, on ka leppimine kindlasti selle võrra keerulisem. 😉

Mõnel mehel on ikka naisega vedanud

Sattusin sellist murekirja lugema ajalehest:

Mees ei talu absoluutselt mingit kriitikat, kuid abielus olles tuleb igasuguseid olukordi ette. Vihastab ta minu peale kapitaalselt, siis solvumise märgiks ei räägi minuga ühtegi sõna. Mõnikord kestab vaikus nädala, vahel koguni kaks.

Ema ütleb minu mehe kohta “opakas”, ta on seda tsirkust meil külas olles paaril korral pealt näinud. Isegi temal pole õnnestunud jonnivat meest rääkima saada. Mehel on maru hea enesevalitsus: jonnipäevadel ei liigu tema näos ükski lihas ega närv. Mind nagu polekski. Seisan tema ette, siis lükkab ta mu lihtsalt eemale, kõnetamisest pole kasu. Vaikimine ei sega koos söömist ega magamist.

Sellised jonnimise päevad segavad mind hullult. Miks ta käitub nagu mõni plika, rääkigu asjast, aga ei. Leppimist kui sellist meil omavahel ei toimu, ühel hetkel hakkab ta rääkima, küsides lihtsalt: mis sul viga on?! Selle peale läheks talle kätega kallale. Kuidas ta saab selline idioot olla, no ma ei või!

Märkasite midagi imelikku peale tavapärase eideliku hala? Annan vihje: teise lõigu viimane lause. Kui mees naisega ei räägi, siis ma ei tahaks uskuda, et ta teeb hommikul kaunitarile pannkooke ja siis tantsib uksel nagu mesilane, et abikaasa sööma oskaks tulla. Nii et põhimõtteliselt tähendab see, et mees käitub nagu tupes munn ja naine sellest hoolimata valmistab talle süüa ja kergitab õhtul tekinurka, et kallim ikka kenasti voodisse saaks.  Kes siin tegelikult idioot on? 😀

Prantslased burkade vastu

Nagu enamus teist ilmselt juba kuulnud on, võttis Prantsusmaa president taas sõna burkade ja niqab’ de vastu (esimene on siis mantli või kleiditaoline hõlst ja teine loor, mis näo ette käib). See ei ole esimene kord, sest see on üldises elukorralduses varemgi tõsiseid probleeme tekitanud. Ja seda sugugi mitte ainult kultuurilistel põhjustel, vaid eelkõige on vastuolud puhtalt praktilised.

Näiteks. Mida teeksite teie piirivalvetöötajatena, kui pildil olevad daamid keelduksid teile oma nägu näitamast? Aga see ei ole väljamõeldud situatsioon, isegi mitte haruldane situatsioon. Nii et alati peab kohal olema ka naissoost turvatöötaja. Sellest iseeneses poleks isegi väga hullu, sest naistöötajad peavad lennujaamas ja mujal nagunii olemas olema, sest mehed ei tohi naisi läbi otsida. Minu jaoks oleks Londoni lennujaamas siiski väga suureks probleemiks olnud, kui burkat kandev turvatöötaja mind läbi oleks hakanud katsuma – ma ei taha, et turvatöötajal oleks võimalik jääda anonüümseks, ma tahan näha, kes minuga tegeleb.

Ka koolides on see probleemiks, kui ema tuleb oma lapsele järele ja kooli töötajatel pole õrna aimugi, kas see ikka on lapse ema või mitte. Prantsusmaal on ju selle kohta vägagi kindlad reeglid ja asi ei käi päris nii lihtsalt, et kui ma ise täna lapsele järgi minna ei saa, saadan naabrinaise ja ei pea selle kohta isegi ette helistama. Sama jama muidugi ka õpilastega – pärismaalased eelistaksid seda, et burkakandjad oleksid võimelised teistega võrdselt kehalise kasvatuse tunnist osa võtma ja hiljem ka pesema läheksid. Seda viimast ei ole muidugi võimalik peale suruda, aga koolides keelati selle riietuse kandmine 2004. aastal igatahes ära.

Kuigi keegi sellest kõva häälega ei räägi, on valitsuse jaoks muidugi hoopis suuremaks probleemiks sisejulgeolek. Kui üks osapool teeb lääneriikide kriitika osas pidevalt järeleandmisi ning teine osapool ei tee neid ei oma ajaloolisel kodumaal (kus bikiinides päevitaja otse türmi võidakse saata või keegi isegi ei hakkaks juhtumit uurima, kui ta vägistamise ohvriks langeks) ega ka riigis, kus tegevus toimub, hakkab jõuvahekord üsna ruttu paigast ära liikuma. 5 miljonit immigranti 65 miljonilise rahvaarvuga riigis pole küll metsikult palju, aga 130 tuhat sisserändajat aastas on ka nende jaoks suur number. Rääkimata sellest, et viis miljonit inimest, kel pole midagi kaotada, aga paljugi võita… Lisage sinna teadmine, et paljud neist on kindlal seisukohal, et inimeste poolt kirja pandud seadused ei saa kunagi olla nii olulised, kui need, mille on dikteerinud Allah* – ja te saate püssirohutünni. Nii et kuigi inimestel peab muidugi alati olema võimalik end vabalt väljendada, peab igal inimesel alati ka olema teadmine, et on reeglid, mis ei kuulu arutamisele ja mida kõik peavad täitma. Eriti tänapäeval, kui maailm on piisavalt suur ja lai, et igaüks saaks endale sobivate seaduste ja kultuuriruumiga riigi otsida.

Lisaks muretseb president ka selle pärast, et naised on selle riietuse taga otsekui vangistatud ning sotsiaalses elus ära lõigatud. Ka mõned (nais)moslemitest parlamendiliikmed on presidendi ideega nõus ja toetavad seda igati. Nii et ka nemad tahavad muutusi näha. See on muidugi kahe otsaga asi – enamus mosleminaisi väidavad otsekui ühest suust, et see riietus kaitseb neid ja võimaldab neil elada elu ilma et see oleks välimusekeskne. Kui neid märgatakse, märgatakse neid nende endi pärast – samas ei saa ma aru, kuidas see märkamine üldse võimalik on, kui ka mehega rääkimine on keelatud ja tegelikult vaadatakse ikka kas ainult silmi, kaasavara või on abielu lihtsalt varem kokku lepitud. Lisaks, kui mõnel mosleminaisel õnnestub kuidagi ilma meessaatjata mõnda lääneriiki näiteks ülikooli jõuda, on burka väga suurel osal neist üsna pea unustatud ja pannakse kohusetundlikult selga alles siis, kui on vaja jälle lennuki peale astuda.  Ilukirurgide töös suureneb samuti koju naasvatele mosleminaistele neitsinaha tagasiõmblemiste hulk pidevalt, nii et patriarhaalsest ühiskonnast välja astudes neile järelikult siiski seksida meeldib. Nii et kas surub nende oma kultuur seksuaalset külmust ja enesevarjamist peale või meie kultuur seda maha?

* huvitav on siinkohal ka mõelda riikidele, kus osa sisserändajatest või kunagiste sisserändajate järeltulijatest elavad siiras usus, et nende päritolumaa seadused on ja jäävad alati ülimuslikeks.

P.S. Prantslased ise on teemat arutanud siin. Prantsuse keeles muidugi, nii et mul oli väga raske kõigest aru saada, aga arutelus osalevad ka moslemid – nii need, kes usuvad, et naistel oleks parem elada ilma burkata, kui ka need, kes arvavad, et see just kaitseb naisi – ja lisaks tuuakse sisse mõned päris huvitavad mõtted. Näiteks see, et tegelikult võimaldab seadus, mis ütleb, et nägu peab olema näha, koheselt arreteerida ka näiteks kõik meeleavaldajad, kes on kapuutsi taha varjunud. Ja täpselt sama moodi võimaldab see mosleminaisel, kellel keelatakse burka kandmine, kutsuda politsei ristiusu kloostri nunnadele ja nõuda, et neid sama moodi koheldaks. Õiguse ja õiglusega. Samuti juhitakse tähelepanu sellele, et kuigi probleemi põhjustajaks on mehed (naisi, kes reegleid ei järgi, karistatakse karmilt – meeste poolt; lisaks oli burka algselt mõeldud selleks, et MEHED, need nõrgad olendid, kiusatusse ei satuks), karistataks selle seadusega taas naisi. Naisi, kellest paljudel keelataks nüüd võib olla üldse kodust väljumine või kellel oleks suur oht kodust ebatraditsioonilises riietuses väljudes viga saada (õigemini vigaSTATUD saada, taas meeste poolt).

P.P.S. Kas panite tähele, et ükski 50st kommentaatorist ei ole prantsuse lehel öelnud, et kui neile ei meeldi, kobigu kodumaale tagasi?

Arvustaks midagi? (Choke, The Day The Earth Stood Still, Seven Pounds)

Kumb on lahedam, kas alustada kõige kehvemast või kõige paremast? Ma alustan parematest, sest Keanu film oli nii fekaal, et seda tahan ma spoilida (te olete hoiatatud).

“Choke” on raamat. By Chuck Palahniuk. Mees, kes kirjutas “Fight Club’i” noh. Jah, sellest filmist on trükiversioon kah.  Igatahes, kuigi need kaks raamatut ei ole omavahel kuidagi võrreldavad, on üsna tõenäoline, et kui teile meeldis “Fight Club”, meeldib  teile ka “Choke”. See, kuidas autor täringuid järjest uue nurga alla pöörab, on imetlusväärne. Lisaks Palahniukile omane kiire ja agressiivne stiil, mida minu meelest on võimalik ainult armastada. Imeline. Ma isegi ei julge sellest rohkem rääkida, seda peab ise avastama. Ütlen eelinfoks ainult nii palju, et peategelaseks on mees, kes teenib raha restoranides lämbumisega ja käib vaba aja täitmiseks seksisõltlaste koosolekutel põnevaid nippe õppimas.

“Choke” on ilmunud ka eesti keeles ja kannab nime “Lämbumine”, kuigi tõlke kvaliteedi kohta ei oska ma midagi öelda. Iseenesest on raamatukogudes saadaval mõlemad variandid ja minu meelest ei ole see liiga keerulises keeles kirjutatud, nii et kui teil inglisekeelsete filmide vaatamisega probleeme ei ole, ei tohiks ka see liigseks väljakutseks olla.

“Seven Pounds” on film. Väga hea film kusjuures, hoolimata sellest, et Will Smith selles kaasa teeb. Minu jaoks tõestas ta alles sellega esmakordselt, et oskab ka normaalsetes filmides mängida, mitte ainult pooltotakates komöödiates. Loo keskpunktis on mees, kellel on sünge saladus, ning kes tahab miskipärast inimesi aidata. Aga ainult häid inimesi. Ja seetõttu üritab ta enne välja uurida, kes on hea ja kes mitte. Ja seejärel aitab neid. Eriti meeldivaks tegi vaatamiselamuse minu jaoks see, et see ei olnud liiga etteaimatav, vähemalt minu jaoks mitte. Lisaks on filmi soundtrack väga lahe ja sobib temaatikaga suurepäraselt kokku.

The Day The Earth Stood Still on samuti film, kuigi ausam oleks seda edaspidi lihtsalt saastaks nimetada. Keanu Reeves mängib üliintelligentset kangelast (tundub, et sellest rollislepist ei võitle ta end kunagi välja), kes saabub Maale Maad päästma, sest kuigi inimesed pole sellest aru saanud, õigemini kuigi inimesed on seda teadmist jõhkralt eiranud, on Maa kogu saastamise tulemusel hukkumise äärel. Maa päästmiseks on muidugi paratamatult vaja saasteallikas (=meie) hävitada ja tegelikult ei jää Keanule ühtki muud varianti, sest inimtsivilisatsiooni esindajad keelduvad temaga vestlemast.

Ja sellest hoolimata ja täiesti loogikavabalt, otsustab Keanu lõpuks, et ta jätab inimesed ellu, sest need suudavad armastada ja teise elu enda omast rohkem tähtsustada. Ja miks nii? Ainult selle pärast, et ta näeb, et mingi eit armastab oma kasupoega rohkem kui iseennast. Just, oma kasupoega. Märk sellest, et see naine hoolib eelkõige siiski asjadest, mis toimuvad tema isiklikus pisikeses maailmas, mingi Aafrika lapse pärast poleks ta kunagi valmis oma elu andma, suure tõenäosusega ei sorteeri ta isegi prügi ega hakka seda ka kunagi tegema, aga näed sa, Keanu jaoks on see piisavaks põhjuseks, et kogu sitakülvajate klann ellu jätta. Hoolimata sellest, et inimeste esindajad (ega tegelikult isegi mitte see naine) ei ole talle poole sõnagagi vihjanud, et Maal hakkaks midagi nüüd teisiti olema, et keegi hakkaks rohkem loodust kaitsma vms. Ma saan aru, et ka mina poleks valmis internetist jms loobuma, aga ma mõistaksin täielikult seda, kui keegi tahaks kogu minusuguste egoistlike jobude rassi siit minema pühkida.

Kõige kummalisem on see, et kogu stsenaarium, ülesehitus jms oli tegelikult siiski üsna hea. Jäi täpselt selline mulje, nagu keegi oleks kirjutanud normaalse stsenaariumi ja siis oleks režissöör öelnud, et kulla David, selline lõpp küll Ameerikas müüma ei hakka, kirjuta ikka ringi. Neile saab juba see šokeeriv olema, kui neist kõvema tsivilisatsiooni esindaja ütleb ekraanil, et teate, te tegelikult ikka päris ei oma seda planeeti, ainult kasutate või nii. Ja vaene David lasi selle peale kõrvad lonti ja lörtsis lõpu ära, et oleks hea seda minust veel egoistlikumatele enesekesksetele pakspersetele turustada. Rikkudes minu meelest tegelikult sellega ära igasuguse reaalse võimaluse selle filmi eest näiteks auhindu võita vms. See on isegi lääne turu jaoks liiga keskpärane keskpärasus.

Hinded? Kümnepallisüsteemis pakuksin üheksa, seitse ja neli pool. Ja Palahniuk saab üheksa ainult selle pärast, et kirjanduses ja kunstis pole täiuslikkust olemas.

Kas Postimehe omanike ringis on mingeid olulisi muutusi toimunud?

Nimelt pidin ma täna Postimeest lugedes üllatusest pea pers istmikule kukkuma – midagi sellist pole mu õrnad silmad ammu näinud. Juba pealkiri “Saksa tudengid nõudsid tänavatel oma õigusi” jätab ju lugejale (otse loomulikult eksliku) mulje, et nõudjatel on moraalne õigus midagi nõuda, mis on meie meedias ennekuulmatu. Tavaliselt sisaldab isegi kümne pensionäri meeleavaldusest jutustav artikkel lauseid stiilis “Õnneks möödus meeleavaldus rahumeelselt” (kuigi kõik ootasid, et pensionärid hakkavad kohe aknaid sisse peksma ja autosid süütama?) ja “keegi viga ei saanud”. Seda viimast armastatakse eriti kasutada tudengitest rääkides, sest see jätab varjatud mulje, et kuigi toimus asju, mille käigus oli tõenäosus vigastada saada täiesti olemas ja meeleavaldus oli vähemalt mingil määral lubatud piiridest väljunud – ja kõik teavad ju, et tudengid on nagu metsikud loomad, kes ainult ootavad puuridest välja pääsemist.

Meie mõistes ennekuulmatu on ka see, et teadusminister ütles, et mõistab noorte nõudmisi, ning haridusminister ütles koguni, et loodab, et sellest üritusest on palju kasu ja et “ka avalikud vaidlused võivad asja positiivselt edasi viia”. Ehk siis – poliitikategelased avaldavad toetust rahva omaalgatusele. Suur osa tudengite nõudmistest on minu meelest ka täiesti asjalikud, nii et loodan siiralt, et nende pingutused kannavad vilja.

Kaubandus Eesti moodi – isegi Maxima paneb mulle näkku

Kolme nädalaga harjub kaubandusliku paradiisiga üsna kenasti ära, nii et see, kuidas Eestis äri aetakse, on nagu külm vesi krae vahele. Tõsiselt, siin on isegi 25 krooni kaupmeestele piisavalt suur raha, et klient eluks ajaks minema peletada. Ja ma ei räägi praegu kujundlikult. Nimelt ostsin Maximast, mis on minu kodule kõige lähem pood, umbes kaks kuud tagasi kliendikaardi, mis maksis täpselt 25 krooni – üsna odav ja annab päris korraliku sooduka. Ainuke jama seisnes selles, et kaart töötas ainult paar nädalat. Ma ei näinud probleemi, sest poe töötajad tunnistasid kohe algusest peale, et viga on kaardis, mitte vales käsitlemises vms, ja olid nõus selle kohe tasuta välja vahetama. Kahjuks ei olnud neil hetkel selle jaoks vajalikke blankette – mitte kordagi selle kolme nädala jooksul, mil ma sinna poodi enne Eestist lahkumist sattusin, kuigi ma neid iga kord küsimas käisin. USAs pole aga Maxima kaardiga suurt midagi teha, nii et viskasin selle lihtsalt suvalisele riiulile.

Nii et täna läksin taas uuele katsele. Seisin sildi all “Teie rahulolu on meie jaoks oluline” ja pidin kuulma, et ma ei saa uut kaarti, sest ilmselgelt olen ma ise selle ära rikkunud – nimelt oli kaart ilmselt riiulisse tehnika vahele visates kriimustada saanud ja nüüd leidsid tädid, et see, et varem on mulle kolm korda tasuta kaarti lubatud, ei tähenda mitte midagi, sest kindlasti ma valetan ja üritan praegu lihtsalt 25 krooni kokku hoida. Lisaks tänitas üks leti taga olevatest tädidest midagi teemal, et ta ei saa aru, kui hoolimatud me võime olla, sest tema kenasti rahakoti vahel istuv kaart on küll täiesti terve. Minu jaoks on see lihtsalt täielik hämming – ma saan aru, et tavainimesele ei pruugi me väga usaldusväärsed tunduda, aga isegi eeldades, et me oleksime valetanud, oleks igasuguse kaubandusliku loogika kohaselt neil ju targem see peenraha välja käia ja meid sellega võib olla aastateks nende poe külge siduda ning seega see raha juba ühe kuuga umbes sajakordselt tagasi saada. Aga selle asemel valisid nad väikese kokkuhoiu, kuigi ometigi on ilmselge, et kui vähegi võimalik, ma oma raha enam sinna ei vii.

Kaubandustöötaja ei saa ju ometigi nii loll olla (eeldame seekord, et elektrik Igor on õnnetu erand)? Või on asi mingites kummalistes põhimõtetes, millest ma aru ei saa? Või ei olegi Eestis nii, et raha räägib ja äriasju aetakse mingite teiste reeglite järgi?

sitapoti revolutsionäär

Laupäeva öösel purjus peaga peldikus istudes sain ma järsku valgustatud. Tegelikult sain ma korraga isegi kaks korda valgustatud, aga teine puudutab väga komplitseeritud prantsuse grammatika teemalist probleemi, mis kellelegi peale minu huvi ei paku (ilmselt isegi mitte prantslastele endile), nii et ma keskendun esimesele. Nimelt, mu kallis XX kromosoomi kandev sõber, kes sa kunagi küsisid mu käest, kas su boyfriend on hoolimatu värdjas, sest ta läks peldikusse pihku peksma peale seda, kui sa talle kätte ei andnud (ja muide, sa pole sugugi mitte ainus, kes on sarnast lugu rääkinud, kuigi enamus jutustajatest on seda tehes naernud) – ma valetasin täiega, kui ma sinuga nõustusin, sest tegelikult ei olnud mul isiklikku arvamust ja, olgem ausad, sina olid enda omas üpris veendunud ja surusid seda veits peale. Nüüd aga (mitu aastat hiljem) avanesid järsku mu silmad ja ma TEADSIN, et see oli kõige õigem asi üldse, mida ta teha sai. 

Sest tegelikult, olgem ausad, oleks see naisest ju äärmiselt egoistlik, kui ta peale seda, kui TEMA on mehele meelehärmi valmistanud, oodata, et mees arvestaks eelkõige tema tunnetega ja oma kipitsevast kubemest hoolimata teda kohe kallistama tuleks. Loomulikult, tundlik ja hoolitsev mees teeks seda, aga tegelikult suruks ta ju samal ajal pidevalt oma soove alla, mis pikemas perspektiivis tähendab pea alati seda, et need leiavad lihtsalt mingi teise väljundi. Ja “mingi teine väljund” ei tähenda tavaliselt mitte midagi sellist, mis ühele keskmisele omandihimulisele naisterahvale meeldida võiks.

Kurat, joomine teeb nii targaks. Miks me seda tihedamini ei tee?