Kuidas lõhnab Ameerika?

Ei tahaks küll nii öelda, aga siiani on suurem osa sõnnikut meenutanud. Sõna otseses mõttes. Nii metroos (õnneks mitte vagunites sees) kui ka linna (eriti Brooklyni jms poolgetode) tänavatel ja väikestes poekestes on mingi ebamäärane lõhn, mis minu nina meelest küll pigem haisu nime kanda võiks. Siin on osadel tänavatel mehhiko ja osadel hiina poekesed ja peaaegu kõigis hiina poodides käivad vabalt kassid ringi – nii et esimesel korral, kui ma ühes poes kassi nägin, tabas mind täielik äratundmisrõõm ja ma mõtlesin, et loomulikult, kass on lihtsalt poodi sittunud. Järgmises poes muidugi sain aru, et tegelikult nii ei ole ja see ongi lihtsalt sellele ümbruskonnale omane aroom. Tegelikult ei saa vist öelda, et see päris sitahais oleks, aga minu nina pettis esimese hooga ära, nüüd alles hakkan juba vaikselt harjuma (haha, koju jõudes kindlasti juba igatsen ja palun K-l vetsu minnes ukse lahti jätta). Sellest hoolimata on Brooklyn kahtlemata lahedaim linnaosa, siin on elu piisavalt kirev.

Samas kohtades, kus päriselt on sitt, pole selle haisugi tunda. Täna näiteks käisime rannas ja kuigi punane lipp oli üleval, mõtlesime veits vette solberdama minna, et põlvini ikka võib. Meid aeti vilistades veest välja ja seletati, et kuna paar päeva sadas, on sewerid le ajanud ja nende sisu nüüd ookeanis. Ehk siis otse öeldes – vesi olevat sitane. Näha ega tunda küll ei olnud. Which reminds me, et rannaga seostub ka teinegi tore lugu. Nimelt, kuna mul on kaasas ainult trikoo, uurisin Matthew käest, kus siin nudistide rand on ja sain teada, et tegelikult võin ma seaduse järgi igas rannas palja ülakehaga päikest võtta, it just isn’t a custom.  Rannas olles selgus muidugi, et it isn’t a custom tähendas seda, et inimesed (tüdrukud kusjuures, poisid lihtsalt naeratasid laialt) tulid mu käest küsima, kas tohivad minuga koos pilti teha ja üks ema käskis oma paari-aastasel lapsel silmad ära pöörata (oleks tahtnud kohe küsida, mida ta laps imes, kui ta väiksem oli, et ta paljast rinda varem näinud ei ole).

Rannast tulles nägin ka esimest korda kogu siinviibitud aja jooksul normaalseid lapsevanemaid – selliseid, kes ei pakkunud esimese häälitsuse peale kreemikooki, limonaadi vms, vaid lihtsalt vett. Ja lisaks tegelesid metroos istudes aktiivselt oma lapsega, näitasid talle raamatut jne. See tundub siin üsna haruldane. Üldse kasvatus tundub siin haruldane. Näiteks on mulle Eestis külge jäänud harjumus mitte punase tulega teed ületada, kui mu selja taga on lapsed – ei taha ju halba eeskuju anda. Siin ohkab ema/isa selle peale häälekalt, lükkab mu vajadusel eest ära ja kõik tormavad üle tee. Vahel ka lapsed ees. Ilmselt nad mingil määral siiski kahele poole vaatavad, muidu oleks looduslik valik nad juba ära noppinud, aga minu silma jaoks on see küll nähtamatu. Eriti tavaline on see miskipärast latiinode puhul, siinsed mustanahalised tunduvad oma lapsi hulga rohkem hoidvat. Aga ehk mulle lihtsalt tundub nii, sest musti on siin vähem kui latiinosid, nii et ehk ei ole asi mitte kultuurilistes erinevustes, vaid nad ei paista lihtsal nii hästi silma. 

Mis me siis veel teinud oleme? Muuseumites pole eriti käinud (peale nativite oma, mis oli minu jaoks pettumus, sest keskendus ainult riietele ja muu ajaloo kohta sai igaüks ise seinalt lugeda), sest teisipäeval on mingi üritus, mille käigus mitmetesse suurematesse muuseumitesse tasuta sisse saab, nii et kokkuhoidlike idaeurooplastena kavatseme loomulikult seda võimalust kastuada – seda enam, et minu jaoks on alanud katse “kuidas elada 8 päeva kõigest 20 dollariga”. Tundub, et päris surmaoht ähvardamas ei ole, sest toit on umbes sama odav kui Eestis, ehk veidi odavamgi ja kui korralikult iga päev kodus vaaritada, peaks hakkama saama küll.

Eile käisime ka Sandra Jõgeve näituse avamisel. Ma ei olnud siiani ta töödega kokku puutunud, nii et see oli mulle päris meeldiv üllatus. Mitte parim asi kogu mu lühikese elu jooksul, aga huvitav. Ja mõtlemapanev. Mõlemad omadused kipuvad tänapäeval piisavalt haruldased olema, nii et mul on väga hea meel, et ma sinna sattusin. Nii et panin sellest siia ka pildi – see on ‘sokolaadipaberi esimene ja tagumine pool ja kuigi see on neist tagasihoidlikeim, näitamata mingeid sadomaso atribuute vms, meeldis see mulle miskipärast kõige rohkem. Lisa saab vaadata siit. Lahe on ka see, et teel sinna rääkisime Merlisega, et vagunisolev piff on nii eestlase nägu ja hiljem selgus muidugi, et mainitud eestlanna ongi eestlanna ja oli ka samale peole teel. Nii et meie tõug on ikka üsna kergesti äratuntav.

Mis ma veel oskan öelda? Ehk seda, et metroo teeb mind juba veits kurvaks, sest peaaegu iga päev näen ma seal vähemalt  ühte inimest, kes vagunites laulmisega raha teenib – ja nad ei laula kehvasti, osad neist laulavad isegi metsikult hästi. Ja minu isikliku roosamanna maailma seaduste järgi peaksid sellised inimesed kõik kuulsad ja rikkad olema. Aga ei ole, sest siin kuradima suures linnas on 8 miljonit inimest ja liigagi paljud neist on mingis osas kuradima andekad. Mitte et ma muidugi teaks, kui paljud neist üldse on kunagi tahtnud kaugemale jõuda, vägagi võimalik, et suurem osa neist on rohkem kui rahul sellega, et neil on tore lisavõimalus õlleraha teenimiseks. Ma tean lihtsalt, et mina ei oleks.  

Aga muus osas on elu täitsa lill ja juba peaaegu et nädala pärast hakkame koju tulema. Selle üle on ka ikka natuke hea meel. Mõnda teist tahaks juba täitsa näha. 😛 

P.S. Kas te arvate, et lihtne on neid täpitähti muudkui kopida vä?

9 kommentaari

  1. parem see kui mitte midagi, nii-et äitähh oleks tegelikult oodatud, mitte mingine vigin. Ameeriklaseks hakkad juba muutuma ve, et lihtsate asjade üle virised?

    • tegelikult oskan ma seda hinnata küll, aitäh 😀

  2. ah et said jälle tisse lehvitada, jah? äkki see ongi sinu special talent? tuleb nii mõnigi sarnane situatsioon meelde 😀

    • jah, see ongi ilmselt minu ainus real cup of tea selles ilmas 🙂

  3. Mu õekõbi kommenteeris pärast USAs käimist, et ta tundis end seal haiglaselt valge inimesena seal. Ta on tumepruunide juustega, kuid NY-s olevat blond olnud massidega võrreldes ning heledaid silmi ei kohtavat kohe üldse. Seega mõni ime, et e-lannas e-lanna ära tundsite.

    Aga pane jah julget valget paljast eurooplast! Kusjuures ma peaaegu oleks sulle saatnud Guardianis olnud NY suveväärsuste kohta lingi – nii veeta kui ka veega beachide seast valida + muud ilu/elu -, kuid mõtli, et sa oma 20 dollariga nagunii neid väisama ei kipu, olgu nad või tasuta. Jumaliku jõuga su laiskus sind kohale ju ei vii. Ning tisside lehvitamisega vist väga hästi ka edasi ei jõua liikuda.

    • tglt olen ma piisavalt taibukas olnud ja metrookaardi varakult 2ra ostnud 😉

  4. MET-is käisin mina tasuta ära. Ju ma olin siis nii vaese idaeurooplase nägu, et üks “7th heaven”tüüpi perfektne pereema andis näituselt tulles mulle pihku oma rinnamärgi ja ütles, pole sul vaja piletit osta. Õhtusemal ajal vedeleb üldiselt neid märke maas kaa suht palju.

    • Haha, kah v22rt m6te. Ma k2isin METis nyyd eile tasuta 2ra, oli selline tore juhus.

  5. […] minna, sest viimane reis jättis mu rinnad ebaproportsionaalselt valgeks (mäletate, ma rääkisin, mis juhtus, kui ma seal palja ülakehaga päikest võtsin, nii et rohkem ma seda ei proovinud) ja lisaks […]


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.