siin toimub põnevaid asju kah

Täna tahaksin ma näidata, kus me esmaspäeval käisime. Nimelt on siin selline tore bänd nagu Reverend Vince Anderson and His Love Choir, mis igal esmaspäeval esineb kohalikus baaris Black Betty. Mina teadsin enne sinna minekut ainult seda, et on mingi koor, mis laulab gosplit ja olin seetõttu üsna kahtleval seisukohal – mis vägagi ruttu muutus. Nimelt ei ole see laiemas plaanis päris puhas gospel, igasugu imelikke ska, reggae ja mille iganes asju tuleb sisse ja tüübid on väga kõvasti hingega asja kallal. Enamus laule polnud minu meelest absoluutselt kristliku sisuga, kuigi Youtube’ s oli valik nii väike, et näidis ikka veidi on. Ja jah, see, kes videos laulab, on päriselt kah selle bändi solist ja jah, ta on päriselt kah reverend. 😀 Mina uskusin terve kontserdi õndsalt, et tegu on iroonia ja naljategemisega, sest minu jäikade stereotüüpide järgi ei tundunud nad väga kristlaste moodi.

No näiteks ei ole ma harjunud sellega, et bänd teeb vaheaja, inimesed istuvad tagaaias (kuhu sai muide läbi köögi, mille põrand oli vett täis ja juhtmed vedelesid vees) ja siis tuleb solist, köhatab ja ütleb midagi stiilis:”Inimesed, me valmistasime teile palju rõõmu ja teeksime seda hea meelega veel, aga enne tahaksin ma teada, kas teie sees on kanepisuitsetajaid? (kerkib käteparv) Väga tore, sest see kuluks meile praegu hädasti ära. Ja jagage seda kindlasti ka naabritega. Aamen.” Eestis ei eelda seda, et inimene, kes nii ütleb, on päriselt kirikuõpetaja. Kuigi kui ma mõtlema hakkan, siis teda ma suitsetamas ei näinud, kuigi koor sellega hoolsalt tegeles. Igatahes oli väga lahe üritus, nad olid metsikult kaasakiskuvad, hakkasid vahepeal poole laulu pealt lihtsalt jämmima ja rahvas läks rõõmuga kogu asjaga kaasa. Näidet nende laivist võib näha siit, aga minu meelest ei ole see pooltki nii lahe, kui see, mis esmaspäeval toimus.

Teisipäeval sain magama hommikul kell kuus, nii et juba paari tunni pärast pidin väsinult linna kolistama, sest oli teada, et viiendal avenüül on Muuseumifestival ja kõik selle kandi muuseumid on tasuta. Selgus loomulikult, et muuseumid on tasuta ainult kella kuuest üheksani – ja seda muidugi ainult sellel ühel päeval aastas. Rikas riik, pole midagi öelda. Metropolitanis käisime ikka ära. Ja ühes lähedalasuvas pargis, milles oli ka kohake nimega “Alice in Wonderland”, kus oli selle tüdruku kuju koos erinevate raamatust tuttavate tegelastega, kõik nad koos suure seene peal istumas, nii et inimesed said seal otsas ronida. Ja ümberringi olid Lewis Carrolli tsitaatidega tahvlikesed. Väga lahe.

Kunagi eelmisel nädalal võtsin muideks ette ka reisi St. Marki tänavale. See on selline kant, kus ajalooliselt on liikunud palju punkareid ja muid selliseid tegelasi. Nüüd on seal muidugi palju pungikraami müüvaid poode, mis on umbes nagu Hilpharakas Eestis – ülehinnatud, ühetaolised ja kasutavad müüjatena kõige odavamat kohalikku tööjõudu, kellel pole pungiga enamasti mitte midagi pistmist (sest kuigi siin latiinopunk juba vaikselt ilma teeb ja paar päeva tagasi sain isegi flaieri afropungi festivalile, ei kuulunud need müüjad päris kindlasti sellesse alaliiki). Kui mõtlema hakata, kõlab see TÄPSELT nagu Hilpharakas. Nii et päris punkareid seal muidugi polnud (kuigi ma olen kuulnud, et nad käivad seal raha teenimas, lasevad inimestel end pildistada jne). Eks sellega ole nagu kõige muuga – kellelgi tuleb hea mõte, aga tal pole palju raha. Nii et ta alustab sellega vaikselt, see saab populaarseks, osalema hakkavad ka need, kellel on raha (eriti kui tegu on asjaga, mida ei saa või pole taibatud patentida). Nemad tahavad aga kõike odavamalt, mis toob kaasa masstoodangu. Lisaks toob nende kohalolu ka turvalisuse, parema transpordi ja muu sellise, mis ajab kinnisvarahinna lakke. Ja need, kes alguses kõige selle keskpunktiks olid, ei saa seda endale lubada ja kolivad uute või vanade ideedega kuskile mujale, jättes rikkamad inimesed sinna, tegema asja peaaegu nagu päris. Turistid ostavad ja on õnnelikud. Elu kui mimikri.

Nii et ma olen aru saanud, et päris punkarid elavad suuremas osas Brooklynis, eriti kohtades, kuhu on raske pääseda, nagu näiteks Bushwick. Tahtsin sinna millalgi hulkuma minna, aga üks Dave pidi saatma veits täpsemaid juhiseid ühe sealasuva koha leidmiseks, aga pole seda siiani teinud. Loodetavasti teeb ruttu, sest mu praegune metroopilet kehtib ainult laupäevani ja peale seda ei tahaks ma kallist nädalapiletit osta, vaid panustaks pigem odavamale neljakorra piletile.

Aga muidu läheb kenasti. Ainuke negatiivne asi on hetkel see, et tol õhtul baarist koju tulles jäime paduka kätte ja märjad sokid ning vähene uni mõjusid mu tervisele kehvasti. Nii et nüüd oleme kolmekesi gripis, sest Laivi ja Ats jäid ka haigeks. Merlis oli eelmisel nädalal, nii et tema on juba terve. Ei, ei ole seagripp. Teised läksid täna ikka välja, sest Laivi pidi eelmisest peatuspaigast sinna jäänud mobiiltelefoni ära tooma. Väga paha tegelikult ei olegi, väike palavik ja pea käib ringi, aga mulle omaselt ei ole ma isegi söömist päris maha jätnud. Nii et nüüd ronin ma voodi alla ja võtan kenasti teki ümber. Või kuidagi teisiti. Igatahes on homme kindlasti hulga parem olla.

K-le hoian kah homseks pöialt, tal on seda väga vaja, kuigi ma arvan, et isegi kui tal ei lähe nii hästi kui võiks, on tal hea meel, et see jura mõneks ajaks jälle ühel pool on.

Head ööd!