Kaubandus Eesti moodi – isegi Maxima paneb mulle näkku

Kolme nädalaga harjub kaubandusliku paradiisiga üsna kenasti ära, nii et see, kuidas Eestis äri aetakse, on nagu külm vesi krae vahele. Tõsiselt, siin on isegi 25 krooni kaupmeestele piisavalt suur raha, et klient eluks ajaks minema peletada. Ja ma ei räägi praegu kujundlikult. Nimelt ostsin Maximast, mis on minu kodule kõige lähem pood, umbes kaks kuud tagasi kliendikaardi, mis maksis täpselt 25 krooni – üsna odav ja annab päris korraliku sooduka. Ainuke jama seisnes selles, et kaart töötas ainult paar nädalat. Ma ei näinud probleemi, sest poe töötajad tunnistasid kohe algusest peale, et viga on kaardis, mitte vales käsitlemises vms, ja olid nõus selle kohe tasuta välja vahetama. Kahjuks ei olnud neil hetkel selle jaoks vajalikke blankette – mitte kordagi selle kolme nädala jooksul, mil ma sinna poodi enne Eestist lahkumist sattusin, kuigi ma neid iga kord küsimas käisin. USAs pole aga Maxima kaardiga suurt midagi teha, nii et viskasin selle lihtsalt suvalisele riiulile.

Nii et täna läksin taas uuele katsele. Seisin sildi all “Teie rahulolu on meie jaoks oluline” ja pidin kuulma, et ma ei saa uut kaarti, sest ilmselgelt olen ma ise selle ära rikkunud – nimelt oli kaart ilmselt riiulisse tehnika vahele visates kriimustada saanud ja nüüd leidsid tädid, et see, et varem on mulle kolm korda tasuta kaarti lubatud, ei tähenda mitte midagi, sest kindlasti ma valetan ja üritan praegu lihtsalt 25 krooni kokku hoida. Lisaks tänitas üks leti taga olevatest tädidest midagi teemal, et ta ei saa aru, kui hoolimatud me võime olla, sest tema kenasti rahakoti vahel istuv kaart on küll täiesti terve. Minu jaoks on see lihtsalt täielik hämming – ma saan aru, et tavainimesele ei pruugi me väga usaldusväärsed tunduda, aga isegi eeldades, et me oleksime valetanud, oleks igasuguse kaubandusliku loogika kohaselt neil ju targem see peenraha välja käia ja meid sellega võib olla aastateks nende poe külge siduda ning seega see raha juba ühe kuuga umbes sajakordselt tagasi saada. Aga selle asemel valisid nad väikese kokkuhoiu, kuigi ometigi on ilmselge, et kui vähegi võimalik, ma oma raha enam sinna ei vii.

Kaubandustöötaja ei saa ju ometigi nii loll olla (eeldame seekord, et elektrik Igor on õnnetu erand)? Või on asi mingites kummalistes põhimõtetes, millest ma aru ei saa? Või ei olegi Eestis nii, et raha räägib ja äriasju aetakse mingite teiste reeglite järgi?

  • Kategooriad