Kas Postimehe omanike ringis on mingeid olulisi muutusi toimunud?

Nimelt pidin ma täna Postimeest lugedes üllatusest pea pers istmikule kukkuma – midagi sellist pole mu õrnad silmad ammu näinud. Juba pealkiri “Saksa tudengid nõudsid tänavatel oma õigusi” jätab ju lugejale (otse loomulikult eksliku) mulje, et nõudjatel on moraalne õigus midagi nõuda, mis on meie meedias ennekuulmatu. Tavaliselt sisaldab isegi kümne pensionäri meeleavaldusest jutustav artikkel lauseid stiilis “Õnneks möödus meeleavaldus rahumeelselt” (kuigi kõik ootasid, et pensionärid hakkavad kohe aknaid sisse peksma ja autosid süütama?) ja “keegi viga ei saanud”. Seda viimast armastatakse eriti kasutada tudengitest rääkides, sest see jätab varjatud mulje, et kuigi toimus asju, mille käigus oli tõenäosus vigastada saada täiesti olemas ja meeleavaldus oli vähemalt mingil määral lubatud piiridest väljunud – ja kõik teavad ju, et tudengid on nagu metsikud loomad, kes ainult ootavad puuridest välja pääsemist.

Meie mõistes ennekuulmatu on ka see, et teadusminister ütles, et mõistab noorte nõudmisi, ning haridusminister ütles koguni, et loodab, et sellest üritusest on palju kasu ja et “ka avalikud vaidlused võivad asja positiivselt edasi viia”. Ehk siis – poliitikategelased avaldavad toetust rahva omaalgatusele. Suur osa tudengite nõudmistest on minu meelest ka täiesti asjalikud, nii et loodan siiralt, et nende pingutused kannavad vilja.