Arvustaks midagi? (Choke, The Day The Earth Stood Still, Seven Pounds)

Kumb on lahedam, kas alustada kõige kehvemast või kõige paremast? Ma alustan parematest, sest Keanu film oli nii fekaal, et seda tahan ma spoilida (te olete hoiatatud).

“Choke” on raamat. By Chuck Palahniuk. Mees, kes kirjutas “Fight Club’i” noh. Jah, sellest filmist on trükiversioon kah.  Igatahes, kuigi need kaks raamatut ei ole omavahel kuidagi võrreldavad, on üsna tõenäoline, et kui teile meeldis “Fight Club”, meeldib  teile ka “Choke”. See, kuidas autor täringuid järjest uue nurga alla pöörab, on imetlusväärne. Lisaks Palahniukile omane kiire ja agressiivne stiil, mida minu meelest on võimalik ainult armastada. Imeline. Ma isegi ei julge sellest rohkem rääkida, seda peab ise avastama. Ütlen eelinfoks ainult nii palju, et peategelaseks on mees, kes teenib raha restoranides lämbumisega ja käib vaba aja täitmiseks seksisõltlaste koosolekutel põnevaid nippe õppimas.

“Choke” on ilmunud ka eesti keeles ja kannab nime “Lämbumine”, kuigi tõlke kvaliteedi kohta ei oska ma midagi öelda. Iseenesest on raamatukogudes saadaval mõlemad variandid ja minu meelest ei ole see liiga keerulises keeles kirjutatud, nii et kui teil inglisekeelsete filmide vaatamisega probleeme ei ole, ei tohiks ka see liigseks väljakutseks olla.

Seven Pounds” on film. Väga hea film kusjuures, hoolimata sellest, et Will Smith selles kaasa teeb. Minu jaoks tõestas ta alles sellega esmakordselt, et oskab ka normaalsetes filmides mängida, mitte ainult pooltotakates komöödiates. Loo keskpunktis on mees, kellel on sünge saladus, ning kes tahab miskipärast inimesi aidata. Aga ainult häid inimesi. Ja seetõttu üritab ta enne välja uurida, kes on hea ja kes mitte. Ja seejärel aitab neid. Eriti meeldivaks tegi vaatamiselamuse minu jaoks see, et see ei olnud liiga etteaimatav, vähemalt minu jaoks mitte. Lisaks on filmi soundtrack väga lahe ja sobib temaatikaga suurepäraselt kokku.

The Day The Earth Stood Still on samuti film, kuigi ausam oleks seda edaspidi lihtsalt saastaks nimetada. Keanu Reeves mängib üliintelligentset kangelast (tundub, et sellest rollislepist ei võitle ta end kunagi välja), kes saabub Maale Maad päästma, sest kuigi inimesed pole sellest aru saanud, õigemini kuigi inimesed on seda teadmist jõhkralt eiranud, on Maa kogu saastamise tulemusel hukkumise äärel. Maa päästmiseks on muidugi paratamatult vaja saasteallikas (=meie) hävitada ja tegelikult ei jää Keanule ühtki muud varianti, sest inimtsivilisatsiooni esindajad keelduvad temaga vestlemast.

Ja sellest hoolimata ja täiesti loogikavabalt, otsustab Keanu lõpuks, et ta jätab inimesed ellu, sest need suudavad armastada ja teise elu enda omast rohkem tähtsustada. Ja miks nii? Ainult selle pärast, et ta näeb, et mingi eit armastab oma kasupoega rohkem kui iseennast. Just, oma kasupoega. Märk sellest, et see naine hoolib eelkõige siiski asjadest, mis toimuvad tema isiklikus pisikeses maailmas, mingi Aafrika lapse pärast poleks ta kunagi valmis oma elu andma, suure tõenäosusega ei sorteeri ta isegi prügi ega hakka seda ka kunagi tegema, aga näed sa, Keanu jaoks on see piisavaks põhjuseks, et kogu sitakülvajate klann ellu jätta. Hoolimata sellest, et inimeste esindajad (ega tegelikult isegi mitte see naine) ei ole talle poole sõnagagi vihjanud, et Maal hakkaks midagi nüüd teisiti olema, et keegi hakkaks rohkem loodust kaitsma vms. Ma saan aru, et ka mina poleks valmis internetist jms loobuma, aga ma mõistaksin täielikult seda, kui keegi tahaks kogu minusuguste egoistlike jobude rassi siit minema pühkida.

Kõige kummalisem on see, et kogu stsenaarium, ülesehitus jms oli tegelikult siiski üsna hea. Jäi täpselt selline mulje, nagu keegi oleks kirjutanud normaalse stsenaariumi ja siis oleks režissöör öelnud, et kulla David, selline lõpp küll Ameerikas müüma ei hakka, kirjuta ikka ringi. Neile saab juba see šokeeriv olema, kui neist kõvema tsivilisatsiooni esindaja ütleb ekraanil, et teate, te tegelikult ikka päris ei oma seda planeeti, ainult kasutate või nii. Ja vaene David lasi selle peale kõrvad lonti ja lörtsis lõpu ära, et oleks hea seda minust veel egoistlikumatele enesekesksetele pakspersetele turustada. Rikkudes minu meelest tegelikult sellega ära igasuguse reaalse võimaluse selle filmi eest näiteks auhindu võita vms. See on isegi lääne turu jaoks liiga keskpärane keskpärasus.

Hinded? Kümnepallisüsteemis pakuksin üheksa, seitse ja neli pool. Ja Palahniuk saab üheksa ainult selle pärast, et kirjanduses ja kunstis pole täiuslikkust olemas.

  • Kategooriad