Meemime veel

Öelge üks hea põhjus, miks meeme teha? Mina tean kõige paremat – sest mõne meemi eest võib hea õnne korral kastitäie komme saada. Teiseks põhjuseks on see, et Lapiliisu ütles, et ma olen nagu greip ja see meeldib mulle. Greip on üks metsikult hea asi, ilma et ta läilaks läheks. Meem ise on selline:

Vasta kolmele küsimusele ja saada siis osalistele edasi!

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?

2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?

3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on.

1. Martsipaniõunal. Veetsime väikevennaga suure osa suvest vanaema juures ja kuigi see õunasort sai vist suhteliselt hilja valmis, oli see meie kindel lemmik. Kuigi muidu on mu nõbu kogu aeg suht pirtsakas olnud, ei häirinud isegi teda see, et puuni jõudmiseks tuli läbi kanasita ronida. Suurem probleem tekkis siis, kui vanaema kuri kukk kanaaias oli – see andis tittedele põhjuse loovat mõtlemist kasutada, nii et üks meelitas kuke ennast taga ajama ja teine korjas kiiruga õunu, nagu oleks vargil. Ilus aeg! Nüüd on puu vana, ei kanna enam eriti palju vilja ja need ei tundu enam kuidagi sama mahlased.

2. Kartul. Ja ma ei ütle seda ainult selle pärast, et kirjutasin kartulist oma lõputöö ja tean, et mõned indiaanlased usuvad, et kartul on tehtud jumala noksist (ma võiksin rääkida selle uskumuse semantilisest tähendusest, aga keegi ei salli targutajaid). Ega isegi mitte selle pärast, et kartulist saab piiritust ajada, mis on samuti eestlaste elu üsna palju mõjutanud. Enamustel meile tuntud aladel on kartul põhimõtteliselt näljahädade lõpetajaks olnud. Riisi võivad hiinlased ise ära süüa.

3. Krt, enamus blogijatest on seda kas juba teinud või saadaksid mu pekki, kui ma neid mingi juurviljaga võrrelda julgeksin. Tahtsin MNC-le pakkuda, aga selgus, et isegi tema on juba seda teinud, kusjuures oma algatusel (öelge veel, et orientatsioon on kaasa sündinud ja reklaam seda ei mõjuta – näete, mis internet poisiga teinud on, ta teeb puuviljameemi!). Hmm…

Karl Lont võiks olla tammepuu otsast tulnud. Esiteks selle pärast, et ta on tugev ja teiseks selle pärast, et talle meeldib reisida sama palju kui tammetõrule “Tammetõru seiklustes”. Absolutely Fabulous’i puhul on igatahes selge, et ta on kapsalehe alt tulnud. Selline naiivne, õrnake ja elukauge. Ja kolmas läheb vabatahtlikule, kes valib ise, kust ta pärit on.

Rents otsib SS-i.

See saab olema minu uue riäälitišõu nimeks. Ja see ei tähenda, et ma SS-lasi otsin, vaid SüdameSõpra. Mitte et mul sõbrannasid vähe oleks, aga kuidagi on juhtunud nii, et nad on kõik kas munadega eided, gootihoorad või mõlemat. Mis iseenesest on väga tore, selle pärast just nemad mu sõbrad ongi, aga see tähendab seda, et mul ei ole mitte kellegagi randa minna, sest nad kas ei taha oma lumivalget nahka kaotada või ei viitsi lihtsalt rannas tühja passida. Või mõlemat.

Praegugi tahaks homme randa minna, sest viimane reis jättis mu rinnad ebaproportsionaalselt valgeks (mäletate, ma rääkisin, mis juhtus, kui ma seal palja ülakehaga päikest võtsin, nii et rohkem ma seda ei proovinud) ja lisaks tahaks lihtsalt päikest nautida, kui seda nii harva saab, aga üksi on ju igav. Tegelikult üks tüdruk isegi kutsus mind terveks päevaks maale, aga kuna ma olen viimane neetud hing, kes ikka veel kooliasjadega ka peab tegelema, ei saa ma sinna minna. Nii et tuleb loota, et hea raamat võib sõpra asendada ning lihtsalt lugedes aega parajaks teha.

P.S. Ma tegelikult kujutan Wildi ette küll rannas minu kõrval lebotamas, samal ajal küüsi viilimas ja viimasest “Unistuste Printsessi” saatest rääkimas. Teeme ära? Kuigi miskipärast seostub ta mulle pigem ühe Mirjamiga, kes on äärmiselt tore tüdruk, aga omab tunduvalt rohkem mune kui keskmine mees ning kelle jaoks rannas käimine tähendab eelkõige seda, et ta joob õlut kuni “preilid” (= minusugused) ujuvad. Kroku raudselt käib päriselt rannas.

Pilt on pärit siit.