Kas Postimehe omanike ringis on mingeid olulisi muutusi toimunud?

Nimelt pidin ma täna Postimeest lugedes üllatusest pea pers istmikule kukkuma – midagi sellist pole mu õrnad silmad ammu näinud. Juba pealkiri “Saksa tudengid nõudsid tänavatel oma õigusi” jätab ju lugejale (otse loomulikult eksliku) mulje, et nõudjatel on moraalne õigus midagi nõuda, mis on meie meedias ennekuulmatu. Tavaliselt sisaldab isegi kümne pensionäri meeleavaldusest jutustav artikkel lauseid stiilis “Õnneks möödus meeleavaldus rahumeelselt” (kuigi kõik ootasid, et pensionärid hakkavad kohe aknaid sisse peksma ja autosid süütama?) ja “keegi viga ei saanud”. Seda viimast armastatakse eriti kasutada tudengitest rääkides, sest see jätab varjatud mulje, et kuigi toimus asju, mille käigus oli tõenäosus vigastada saada täiesti olemas ja meeleavaldus oli vähemalt mingil määral lubatud piiridest väljunud – ja kõik teavad ju, et tudengid on nagu metsikud loomad, kes ainult ootavad puuridest välja pääsemist.

Meie mõistes ennekuulmatu on ka see, et teadusminister ütles, et mõistab noorte nõudmisi, ning haridusminister ütles koguni, et loodab, et sellest üritusest on palju kasu ja et “ka avalikud vaidlused võivad asja positiivselt edasi viia”. Ehk siis – poliitikategelased avaldavad toetust rahva omaalgatusele. Suur osa tudengite nõudmistest on minu meelest ka täiesti asjalikud, nii et loodan siiralt, et nende pingutused kannavad vilja.

Kaubandus Eesti moodi – isegi Maxima paneb mulle näkku

Kolme nädalaga harjub kaubandusliku paradiisiga üsna kenasti ära, nii et see, kuidas Eestis äri aetakse, on nagu külm vesi krae vahele. Tõsiselt, siin on isegi 25 krooni kaupmeestele piisavalt suur raha, et klient eluks ajaks minema peletada. Ja ma ei räägi praegu kujundlikult. Nimelt ostsin Maximast, mis on minu kodule kõige lähem pood, umbes kaks kuud tagasi kliendikaardi, mis maksis täpselt 25 krooni – üsna odav ja annab päris korraliku sooduka. Ainuke jama seisnes selles, et kaart töötas ainult paar nädalat. Ma ei näinud probleemi, sest poe töötajad tunnistasid kohe algusest peale, et viga on kaardis, mitte vales käsitlemises vms, ja olid nõus selle kohe tasuta välja vahetama. Kahjuks ei olnud neil hetkel selle jaoks vajalikke blankette – mitte kordagi selle kolme nädala jooksul, mil ma sinna poodi enne Eestist lahkumist sattusin, kuigi ma neid iga kord küsimas käisin. USAs pole aga Maxima kaardiga suurt midagi teha, nii et viskasin selle lihtsalt suvalisele riiulile.

Nii et täna läksin taas uuele katsele. Seisin sildi all “Teie rahulolu on meie jaoks oluline” ja pidin kuulma, et ma ei saa uut kaarti, sest ilmselgelt olen ma ise selle ära rikkunud – nimelt oli kaart ilmselt riiulisse tehnika vahele visates kriimustada saanud ja nüüd leidsid tädid, et see, et varem on mulle kolm korda tasuta kaarti lubatud, ei tähenda mitte midagi, sest kindlasti ma valetan ja üritan praegu lihtsalt 25 krooni kokku hoida. Lisaks tänitas üks leti taga olevatest tädidest midagi teemal, et ta ei saa aru, kui hoolimatud me võime olla, sest tema kenasti rahakoti vahel istuv kaart on küll täiesti terve. Minu jaoks on see lihtsalt täielik hämming – ma saan aru, et tavainimesele ei pruugi me väga usaldusväärsed tunduda, aga isegi eeldades, et me oleksime valetanud, oleks igasuguse kaubandusliku loogika kohaselt neil ju targem see peenraha välja käia ja meid sellega võib olla aastateks nende poe külge siduda ning seega see raha juba ühe kuuga umbes sajakordselt tagasi saada. Aga selle asemel valisid nad väikese kokkuhoiu, kuigi ometigi on ilmselge, et kui vähegi võimalik, ma oma raha enam sinna ei vii.

Kaubandustöötaja ei saa ju ometigi nii loll olla (eeldame seekord, et elektrik Igor on õnnetu erand)? Või on asi mingites kummalistes põhimõtetes, millest ma aru ei saa? Või ei olegi Eestis nii, et raha räägib ja äriasju aetakse mingite teiste reeglite järgi?

sitapoti revolutsionäär

Laupäeva öösel purjus peaga peldikus istudes sain ma järsku valgustatud. Tegelikult sain ma korraga isegi kaks korda valgustatud, aga teine puudutab väga komplitseeritud prantsuse grammatika teemalist probleemi, mis kellelegi peale minu huvi ei paku (ilmselt isegi mitte prantslastele endile), nii et ma keskendun esimesele. Nimelt, mu kallis XX kromosoomi kandev sõber, kes sa kunagi küsisid mu käest, kas su boyfriend on hoolimatu värdjas, sest ta läks peldikusse pihku peksma peale seda, kui sa talle kätte ei andnud (ja muide, sa pole sugugi mitte ainus, kes on sarnast lugu rääkinud, kuigi enamus jutustajatest on seda tehes naernud) – ma valetasin täiega, kui ma sinuga nõustusin, sest tegelikult ei olnud mul isiklikku arvamust ja, olgem ausad, sina olid enda omas üpris veendunud ja surusid seda veits peale. Nüüd aga (mitu aastat hiljem) avanesid järsku mu silmad ja ma TEADSIN, et see oli kõige õigem asi üldse, mida ta teha sai. 

Sest tegelikult, olgem ausad, oleks see naisest ju äärmiselt egoistlik, kui ta peale seda, kui TEMA on mehele meelehärmi valmistanud, oodata, et mees arvestaks eelkõige tema tunnetega ja oma kipitsevast kubemest hoolimata teda kohe kallistama tuleks. Loomulikult, tundlik ja hoolitsev mees teeks seda, aga tegelikult suruks ta ju samal ajal pidevalt oma soove alla, mis pikemas perspektiivis tähendab pea alati seda, et need leiavad lihtsalt mingi teise väljundi. Ja “mingi teine väljund” ei tähenda tavaliselt mitte midagi sellist, mis ühele keskmisele omandihimulisele naisterahvale meeldida võiks.

Kurat, joomine teeb nii targaks. Miks me seda tihedamini ei tee?

Vahelduseks uudiseid hoopis teiselt mandrilt

Nimelt sain ma teada, et Eestisse on kohale jõudnud ametlik kinnituskiri minu vastuvõtmise kohta ühte Austraalia ülikooli. See tähendab, et nüüd ootan ma veel ainult vastust oma stipendiumitaotlusele, mis peaks saabuma hiljemalt juuni lõpus – kuna ma pole eriline rikkur, on selle saamine või mitte saamine hetkel enam kui oluline. Ja kui see vastus peaks ka positiivne olema, siis…

…siis on ainult vaja mõned emotsionaalsed ja ratsionaalsed probleemid veidi lihtsamaks mõelda ja saab näha, mis juhtuma hakkab. Aga esialgu ootame stipendiumitulemuse ära, enne kui üle mõtlema hakkame. 🙂

Minu esimene traumaatiline kogemus

Ma olen suutnud terve oma elu ära elada, ilma et mul meestega eriti negatiivseid kogemusi oleks – mõned neist on muidugi tõprad olnud ja mõne suhtes olen mina tõbras olnud, aga ei midagi liiga karmi. Lisaks ei tule enamus võõraid mehi selle pealegi, et punkarivälimusega tüdrukuid ahistada, kuigi eile sattusin ma kogemata mustanahaliste neiborhuudi ja seal sattusin oma soengust hoolimata poolehoiuavalduste laviini alla (otse loomulikult, keegi on valge tüdruku üksinda ula peale lasknud ja ta ainult ootab üles korjamist). Igatahes ei olnud see midagi, millega ma poleks hakkama saanud, sest tavaliselt oskan ma ümbritseva maailmaga üsna kenasti hakkama saada.

Täna aga otsustasin tavalise tüdrukuna välja minna, s.t. panin seeliku selga, kammisin juuksed kenasse soengusse ja läksin parki raamatut lugema ja mängivaid lapsi vaatama. Enivei, ma märkasin kohe, et mingi keskealine tüüp viskas minu vastu pikali ja hakkas mind jõllitama, aga kuna mu seelik varjas kõik kenasti (ma tean, sest ma kontrollisin ja hoidsin igaks juhuks ka raamatut süles), eirasin ma teda ja vältisin igasugust silmsidet, sest seda kipuvad nad poolehoiu märgiks pidama ja tulevad kohe juttu ajama. Nii kaua vältisin, kuni üks koeraga jalutav tüüp küsis, kas ma ikka tean, et see mees vahib mind ja taob pihku. Nagu appi. Ainus mõte, mis mul üldse peast läbi käis, oli OMFG, OMFG, OMFG, OMFG (jätka igavesti) ja kuna täna oli pargis armas Rents, mitte punkar Rents, kiirustasin ma lihtsalt häbenedes minema – ma ei tea, miks, aga see, mis mul seljas on, mõjutab väga palju seda, kuidas ma käitun. Nii et MINA häbenesin. Latiino ilmselgelt EI häbenenud. Ma ei tea, mis ta tundis. Kurvastas ilmselt, et pauku lahti ei saanud. Palahniukil on õigus, inimeste elu on tunduvalt lihtsam, kui nad taipavad, et enamasti häbenevad need, kes midagi häbiväärset näevad, mitte need, kes seda teevad. Tegijad kardavad ainult vastu vahtimist saada, aga nagu tänasestki näha, tuleb seda üsna harva ette. Seda enam, et ega need tüübid ka lollid ei ole, nad oskavad ohutuid tüdrukuid valida. Pean ikka löömist rohkem harjutama, iial ei tea, millal selline oskus kasuks tuleb. 🙂

siin toimub põnevaid asju kah

Täna tahaksin ma näidata, kus me esmaspäeval käisime. Nimelt on siin selline tore bänd nagu Reverend Vince Anderson and His Love Choir, mis igal esmaspäeval esineb kohalikus baaris Black Betty. Mina teadsin enne sinna minekut ainult seda, et on mingi koor, mis laulab gosplit ja olin seetõttu üsna kahtleval seisukohal – mis vägagi ruttu muutus. Nimelt ei ole see laiemas plaanis päris puhas gospel, igasugu imelikke ska, reggae ja mille iganes asju tuleb sisse ja tüübid on väga kõvasti hingega asja kallal. Enamus laule polnud minu meelest absoluutselt kristliku sisuga, kuigi Youtube’ s oli valik nii väike, et näidis ikka veidi on. Ja jah, see, kes videos laulab, on päriselt kah selle bändi solist ja jah, ta on päriselt kah reverend. 😀 Mina uskusin terve kontserdi õndsalt, et tegu on iroonia ja naljategemisega, sest minu jäikade stereotüüpide järgi ei tundunud nad väga kristlaste moodi.

No näiteks ei ole ma harjunud sellega, et bänd teeb vaheaja, inimesed istuvad tagaaias (kuhu sai muide läbi köögi, mille põrand oli vett täis ja juhtmed vedelesid vees) ja siis tuleb solist, köhatab ja ütleb midagi stiilis:”Inimesed, me valmistasime teile palju rõõmu ja teeksime seda hea meelega veel, aga enne tahaksin ma teada, kas teie sees on kanepisuitsetajaid? (kerkib käteparv) Väga tore, sest see kuluks meile praegu hädasti ära. Ja jagage seda kindlasti ka naabritega. Aamen.” Eestis ei eelda seda, et inimene, kes nii ütleb, on päriselt kirikuõpetaja. Kuigi kui ma mõtlema hakkan, siis teda ma suitsetamas ei näinud, kuigi koor sellega hoolsalt tegeles. Igatahes oli väga lahe üritus, nad olid metsikult kaasakiskuvad, hakkasid vahepeal poole laulu pealt lihtsalt jämmima ja rahvas läks rõõmuga kogu asjaga kaasa. Näidet nende laivist võib näha siit, aga minu meelest ei ole see pooltki nii lahe, kui see, mis esmaspäeval toimus.

Teisipäeval sain magama hommikul kell kuus, nii et juba paari tunni pärast pidin väsinult linna kolistama, sest oli teada, et viiendal avenüül on Muuseumifestival ja kõik selle kandi muuseumid on tasuta. Selgus loomulikult, et muuseumid on tasuta ainult kella kuuest üheksani – ja seda muidugi ainult sellel ühel päeval aastas. Rikas riik, pole midagi öelda. Metropolitanis käisime ikka ära. Ja ühes lähedalasuvas pargis, milles oli ka kohake nimega “Alice in Wonderland”, kus oli selle tüdruku kuju koos erinevate raamatust tuttavate tegelastega, kõik nad koos suure seene peal istumas, nii et inimesed said seal otsas ronida. Ja ümberringi olid Lewis Carrolli tsitaatidega tahvlikesed. Väga lahe.

Kunagi eelmisel nädalal võtsin muideks ette ka reisi St. Marki tänavale. See on selline kant, kus ajalooliselt on liikunud palju punkareid ja muid selliseid tegelasi. Nüüd on seal muidugi palju pungikraami müüvaid poode, mis on umbes nagu Hilpharakas Eestis – ülehinnatud, ühetaolised ja kasutavad müüjatena kõige odavamat kohalikku tööjõudu, kellel pole pungiga enamasti mitte midagi pistmist (sest kuigi siin latiinopunk juba vaikselt ilma teeb ja paar päeva tagasi sain isegi flaieri afropungi festivalile, ei kuulunud need müüjad päris kindlasti sellesse alaliiki). Kui mõtlema hakata, kõlab see TÄPSELT nagu Hilpharakas. Nii et päris punkareid seal muidugi polnud (kuigi ma olen kuulnud, et nad käivad seal raha teenimas, lasevad inimestel end pildistada jne). Eks sellega ole nagu kõige muuga – kellelgi tuleb hea mõte, aga tal pole palju raha. Nii et ta alustab sellega vaikselt, see saab populaarseks, osalema hakkavad ka need, kellel on raha (eriti kui tegu on asjaga, mida ei saa või pole taibatud patentida). Nemad tahavad aga kõike odavamalt, mis toob kaasa masstoodangu. Lisaks toob nende kohalolu ka turvalisuse, parema transpordi ja muu sellise, mis ajab kinnisvarahinna lakke. Ja need, kes alguses kõige selle keskpunktiks olid, ei saa seda endale lubada ja kolivad uute või vanade ideedega kuskile mujale, jättes rikkamad inimesed sinna, tegema asja peaaegu nagu päris. Turistid ostavad ja on õnnelikud. Elu kui mimikri.

Nii et ma olen aru saanud, et päris punkarid elavad suuremas osas Brooklynis, eriti kohtades, kuhu on raske pääseda, nagu näiteks Bushwick. Tahtsin sinna millalgi hulkuma minna, aga üks Dave pidi saatma veits täpsemaid juhiseid ühe sealasuva koha leidmiseks, aga pole seda siiani teinud. Loodetavasti teeb ruttu, sest mu praegune metroopilet kehtib ainult laupäevani ja peale seda ei tahaks ma kallist nädalapiletit osta, vaid panustaks pigem odavamale neljakorra piletile.

Aga muidu läheb kenasti. Ainuke negatiivne asi on hetkel see, et tol õhtul baarist koju tulles jäime paduka kätte ja märjad sokid ning vähene uni mõjusid mu tervisele kehvasti. Nii et nüüd oleme kolmekesi gripis, sest Laivi ja Ats jäid ka haigeks. Merlis oli eelmisel nädalal, nii et tema on juba terve. Ei, ei ole seagripp. Teised läksid täna ikka välja, sest Laivi pidi eelmisest peatuspaigast sinna jäänud mobiiltelefoni ära tooma. Väga paha tegelikult ei olegi, väike palavik ja pea käib ringi, aga mulle omaselt ei ole ma isegi söömist päris maha jätnud. Nii et nüüd ronin ma voodi alla ja võtan kenasti teki ümber. Või kuidagi teisiti. Igatahes on homme kindlasti hulga parem olla.

K-le hoian kah homseks pöialt, tal on seda väga vaja, kuigi ma arvan, et isegi kui tal ei lähe nii hästi kui võiks, on tal hea meel, et see jura mõneks ajaks jälle ühel pool on.

Head ööd!

Kuidas lõhnab Ameerika?

Ei tahaks küll nii öelda, aga siiani on suurem osa sõnnikut meenutanud. Sõna otseses mõttes. Nii metroos (õnneks mitte vagunites sees) kui ka linna (eriti Brooklyni jms poolgetode) tänavatel ja väikestes poekestes on mingi ebamäärane lõhn, mis minu nina meelest küll pigem haisu nime kanda võiks. Siin on osadel tänavatel mehhiko ja osadel hiina poekesed ja peaaegu kõigis hiina poodides käivad vabalt kassid ringi – nii et esimesel korral, kui ma ühes poes kassi nägin, tabas mind täielik äratundmisrõõm ja ma mõtlesin, et loomulikult, kass on lihtsalt poodi sittunud. Järgmises poes muidugi sain aru, et tegelikult nii ei ole ja see ongi lihtsalt sellele ümbruskonnale omane aroom. Tegelikult ei saa vist öelda, et see päris sitahais oleks, aga minu nina pettis esimese hooga ära, nüüd alles hakkan juba vaikselt harjuma (haha, koju jõudes kindlasti juba igatsen ja palun K-l vetsu minnes ukse lahti jätta). Sellest hoolimata on Brooklyn kahtlemata lahedaim linnaosa, siin on elu piisavalt kirev.

Samas kohtades, kus päriselt on sitt, pole selle haisugi tunda. Täna näiteks käisime rannas ja kuigi punane lipp oli üleval, mõtlesime veits vette solberdama minna, et põlvini ikka võib. Meid aeti vilistades veest välja ja seletati, et kuna paar päeva sadas, on sewerid le ajanud ja nende sisu nüüd ookeanis. Ehk siis otse öeldes – vesi olevat sitane. Näha ega tunda küll ei olnud. Which reminds me, et rannaga seostub ka teinegi tore lugu. Nimelt, kuna mul on kaasas ainult trikoo, uurisin Matthew käest, kus siin nudistide rand on ja sain teada, et tegelikult võin ma seaduse järgi igas rannas palja ülakehaga päikest võtta, it just isn’t a custom.  Rannas olles selgus muidugi, et it isn’t a custom tähendas seda, et inimesed (tüdrukud kusjuures, poisid lihtsalt naeratasid laialt) tulid mu käest küsima, kas tohivad minuga koos pilti teha ja üks ema käskis oma paari-aastasel lapsel silmad ära pöörata (oleks tahtnud kohe küsida, mida ta laps imes, kui ta väiksem oli, et ta paljast rinda varem näinud ei ole).

Rannast tulles nägin ka esimest korda kogu siinviibitud aja jooksul normaalseid lapsevanemaid – selliseid, kes ei pakkunud esimese häälitsuse peale kreemikooki, limonaadi vms, vaid lihtsalt vett. Ja lisaks tegelesid metroos istudes aktiivselt oma lapsega, näitasid talle raamatut jne. See tundub siin üsna haruldane. Üldse kasvatus tundub siin haruldane. Näiteks on mulle Eestis külge jäänud harjumus mitte punase tulega teed ületada, kui mu selja taga on lapsed – ei taha ju halba eeskuju anda. Siin ohkab ema/isa selle peale häälekalt, lükkab mu vajadusel eest ära ja kõik tormavad üle tee. Vahel ka lapsed ees. Ilmselt nad mingil määral siiski kahele poole vaatavad, muidu oleks looduslik valik nad juba ära noppinud, aga minu silma jaoks on see küll nähtamatu. Eriti tavaline on see miskipärast latiinode puhul, siinsed mustanahalised tunduvad oma lapsi hulga rohkem hoidvat. Aga ehk mulle lihtsalt tundub nii, sest musti on siin vähem kui latiinosid, nii et ehk ei ole asi mitte kultuurilistes erinevustes, vaid nad ei paista lihtsal nii hästi silma. 

Mis me siis veel teinud oleme? Muuseumites pole eriti käinud (peale nativite oma, mis oli minu jaoks pettumus, sest keskendus ainult riietele ja muu ajaloo kohta sai igaüks ise seinalt lugeda), sest teisipäeval on mingi üritus, mille käigus mitmetesse suurematesse muuseumitesse tasuta sisse saab, nii et kokkuhoidlike idaeurooplastena kavatseme loomulikult seda võimalust kastuada – seda enam, et minu jaoks on alanud katse “kuidas elada 8 päeva kõigest 20 dollariga”. Tundub, et päris surmaoht ähvardamas ei ole, sest toit on umbes sama odav kui Eestis, ehk veidi odavamgi ja kui korralikult iga päev kodus vaaritada, peaks hakkama saama küll.

Eile käisime ka Sandra Jõgeve näituse avamisel. Ma ei olnud siiani ta töödega kokku puutunud, nii et see oli mulle päris meeldiv üllatus. Mitte parim asi kogu mu lühikese elu jooksul, aga huvitav. Ja mõtlemapanev. Mõlemad omadused kipuvad tänapäeval piisavalt haruldased olema, nii et mul on väga hea meel, et ma sinna sattusin. Nii et panin sellest siia ka pildi – see on ‘sokolaadipaberi esimene ja tagumine pool ja kuigi see on neist tagasihoidlikeim, näitamata mingeid sadomaso atribuute vms, meeldis see mulle miskipärast kõige rohkem. Lisa saab vaadata siit. Lahe on ka see, et teel sinna rääkisime Merlisega, et vagunisolev piff on nii eestlase nägu ja hiljem selgus muidugi, et mainitud eestlanna ongi eestlanna ja oli ka samale peole teel. Nii et meie tõug on ikka üsna kergesti äratuntav.

Mis ma veel oskan öelda? Ehk seda, et metroo teeb mind juba veits kurvaks, sest peaaegu iga päev näen ma seal vähemalt  ühte inimest, kes vagunites laulmisega raha teenib – ja nad ei laula kehvasti, osad neist laulavad isegi metsikult hästi. Ja minu isikliku roosamanna maailma seaduste järgi peaksid sellised inimesed kõik kuulsad ja rikkad olema. Aga ei ole, sest siin kuradima suures linnas on 8 miljonit inimest ja liigagi paljud neist on mingis osas kuradima andekad. Mitte et ma muidugi teaks, kui paljud neist üldse on kunagi tahtnud kaugemale jõuda, vägagi võimalik, et suurem osa neist on rohkem kui rahul sellega, et neil on tore lisavõimalus õlleraha teenimiseks. Ma tean lihtsalt, et mina ei oleks.  

Aga muus osas on elu täitsa lill ja juba peaaegu et nädala pärast hakkame koju tulema. Selle üle on ka ikka natuke hea meel. Mõnda teist tahaks juba täitsa näha. 😛 

P.S. Kas te arvate, et lihtne on neid täpitähti muudkui kopida vä?

  • Kategooriad