vaikus eetris

Kuidas puhkused edenevad? Ma küll tunnen, et juba kuu aega Eestis oldud ja okserefleks hakkab pead tõstma. Rääkimata sellest, et kui inimesed muudkui üritavad sinu ümber aedikut ehitada, ei ole vahel lihtsalt mingit muud võimalust, kui sellest üle ronida. Nii et ma lähen vaatan veidi, mida mujal Euroopas tehakse. Esialgu on plaanis augusti alguses tagasi tulla, aga tegelikult on vist pigem nii, et kui Punk n’ Rolli ajaks siia midagi kirjutatud ei ole, pole mõtet rohkem refreshida, sest ma olen kas vägistatud ja kraavi visatud või otsustasin interneti maha jätta ja Hispaanias PÄRIS elu elama hakata.

See viimane pole tegelikult muidugi võimalik, sest minusugune netisõltlane ei kohane enam kunagi tavaeluga. Selles staadiumis pole loobumine lihtsalt võimalik. Ja tegelikult on ilmselt ka esimene variant võimatu, sest kuna isegi mu paksud sugulased arvavad, et ma olen üle mõistuse kole, on tõenäosus, et keegi mind vägistada tahaks, väga väike. Ka perverdid valivad, you know. Nii et ehk lihtsalt see kraavi viskamise osa.

Kui teil on midagi hädasti vaja (see käib nüüd eelkõige mu tuttavate kohta, ma loodan, et võõrad ei vaja mult midagi) ja mu korterikaaslased teid aidata ei oska, siis… Siis on sitasti, sest džunglis ei ole telefone. 😀

P.S. Ja kui teil vahepeal igav hakkab, võite “The Watchmen’i” vaadata – tõesti lahe film, pea kolm tundi küll, aga seda aega kahtlemata väärt. Koomiksifilm, mis ei ole päris koomiksifilm, vaid on veel parem.

P.P.S. Ma olen nüüd ka mängublogis ja avaldasin seal juba oma esimese arvustuse.

Advertisements

vägivaldsed huumorivaesed mehed

Kurat, vahel mõtlen, et peaks äkki jääkuubikud ja sidemerullid valmis panema, juhuks kui K järsku vägivaldseks muutub. Täna näiteks ähvardas ta mind (küll verbaalselt) otsese vägivallaga ainult selle pärast, et ma tulin koju, rääkisin, et me teeme täna ainult taimetoitu ja seejärel tõstsin lauale koertele mõeldud kilose armastusega valitud lihatüki. Lõpuks läksin kompromissile ja lubasin tal sellest osa ära praadida. Õnn kestis täpselt nii kaua, kuni ma tegin nalja ja küsisin, kas ta on nüüd selle eest täna kaine autojuht ja lubasin õllekasti ise tühjaks juua – seletamatutel põhjustel kaob kogu ta huumorimeel hoobilt, kui tekib kahtlus, et keegi võiks tema õlut ohustada.

Samas kardab tema jälle muudes olukordades. Eile küsisin tema käest, kas ainult mu kõht on talumatult pekine või mõni muu kehaosa kah ja ta tegi päriselt sellist nägu, nagu seisaks keset miinivälja – ning teatas lõpuks, et ta ei kavatse provokatsioonidele alluda, sest sellest vestlusest on võimatu kenasti väljuda. Ei mingit huumorimeelt, ma ütlen. 😀

Puhh, lebotasin hommikul ja vaatasin filmi*, kui isa helistas ja ütles, et täna on reede. REEDE! Me olime K-ga mõlemad TÄIESTI kindlad, et täna on neljapäev ja kuna laupäevaks on pisike oleng planeeritud, tähendas see, et peame mõlemad rabelema hakkama ja “Merde’i”** teise osa lugemisest võin ma ainult unistada.

Prioriteedid peavad paigas olema, nii et esimese asjana läksime me loomulikult poodi. Turu tänava Maximas oli odav Rock juba otsas, aga Võru tänaval õnneks mitte. Ja teate, see oli ilus hetk, lõpuks ometi ma tundsin, et ma kuulun kuskile. Viisakate inimeste jaoks olen ma liiga ebaviisakas ja punkarite jaoks joon liiga vähe ja õpin liiga palju, aga seal… Minu vasakul käel oli käruga paks mees, kes oli ka vähemalt kastijagu õlut sinna sisse kühveldanud, teisel pool aga veidi noorem tüüp, kelle ahastavast näost oli näha, KUI VÄGA ta tahaks kärust selle turvatoolis tite välja tõsta ja õlle jaoks ruumi teha, kui naine muudkui ta plaane ei rikuks – meievaheline ühtekuuluvustunne oli nii tugev, et seda võis silmaga näha.

Seejärel tassisime me õlle seljas koju, sest auto on jälle katki (õigemini, see ei ole katki, lihtsalt pidurid kaovad vahepeal sõidu pealt järsku ära, mis võib sõitmise peatumise üsna ebamugavaks teha) ja hakkasime koristama. Koristamist tegi lõbusamaks see, et meile toodi eile hoida kass, kelle omanik oli alguses unustanud öelda, et tema lemmik pole kunagi varem mitte ühtki teist looma näinud – koeri kartis ta metsikult ja rottidest oli üleliia huvitatud, nii et me pidime neid kogu aeg vastavalt vajadusele ümber komplekteerima, et igas toas korraga ainult üks loomaliik esindatud oleks. Lõpuks viskas K-l kopa ette, ta tegi kõik uksed pärani ja ütles, et loodusele tuleb ka võimalus anda. See oli mitu tundi tagasi ja Oskar ja Juhe (=kass) ikka veel istuvad koridoris ja lihtsalt jõllitavad üksteist. Nii vähe on vaja, et enda elu põnevamaks teha.

Minu elu teeb aga põnevamaks see, et meil K-ga on üsna erinev arusaam sellest, milline üks korralik puhas köök välja näeb – minu maailmas sai see puhtaks juba mõnda aega tagasi, K omas ei saa ilmselt aga veel niipea. Lõpuks tähendab see aga seda, et ta on minu peale veits pahane, sest tunneb, et ma ei ole piisavalt panustanud, samas kui ma ei näe selle jaoks erilist vajadust ja ei oska isegi otsustada, kust otsast ja mida ma siis nühkima peaksin. Nii et kasutasin aega kasulikult ja käisin hoopis veel korra poes jäätist ja muid vajalikke asju toomas, see teeb kõik sõbralikumaks. Igatahes sinna läks minu plaan rahulikult ja millegi pärast muretsemata päev otsa arvutimängu mängida.

P.S. Palju õnne Maailma Kõige Tublimale Nirtile!

* Knowing – ainuke film, mida vaadates ma tõesti hinge kinni hoidsin, kui naispeategelane paugu kirja sai, lootes, et ehk see jube eit saab surma ja lõpuks ometi lõppeb see pidev möla ja mõttetu hüsteeritsemine. Muus osas oli film isegi täitsa huvitav, erinevalt näiteks filmist Angels and Demons, mis oli liiga etteaimatav ja liiga halvas mõttes ameerikalik.

** “Merde” – Stephen Clarke’i raamatutesari elust Pariisist, prantslaste olemusest, nende kultuurist jne. Esimene osa oli väga lahe, kui jätta kõrvale see, et on üsna raske võtta tõsiselt autorit, kes tõsimeeli kasutab seksist rääkides sõna “noku” ja koerasitta järjekindlalt “kakaks” nimetab.

Ülalolevat lahedat pilti ja sellega kaasnevaid saate vaadata siit.

Kuidas tehakse statistikat?

Ongi selline aus küsimus, kes teab, võiks vastata. Nimelt lugesin Postimehe artiklist, et kõige rohkem inimesi (5000) lahkus Eestist 2006. aastal. See tähendab, et kokku on 2004. aastast alates lahkunud maksimaalselt 25 tuhat inimest, mis mulle tundub selgelt liiga väike. Kas loetakse tõesti ainult neid, kes on end ametlikult mujale elama registreerinud?

Kuskilt olen kuulnud ka kuulujuttu, et järgmisel rahvaloendusel ei loeta enam sisse mitte kõiki, kes reaalselt kuskil majas elavad, vaid kõik, kes on konkreetsesse majja sissekirjutatud. Kõlab muidugi veidi absurdselt, sest igaüks saab aru, et Eestisse sisse kirjutatud inimene võib vabalt juba viiendat aastat Saksamaal elada, aga olen ise osalenud uuringus, kus “soovituslikud tulemused” olid ette teada ja küsitlejad pidid sellest lähtuma. Nii et kui see rahvaloenduse osa vastab tõele, soovib Eesti riik ilmselt siit lahkujate numbrit miskipärast reaalsest väiksemana näidata.

Kes on asjaga rohkem kursis, võiks kommenteerida, ma hariksin end hea meelega.

Pilt on pärit siit.

Veel Palahniuki

Mõtlesin, et loen korraga läbi kõik, mis ta kirjutanud on ja mis mulle veel kätte pole sattunud – seekord olid neiks “Invisible monsters” ja “Survivor”. Viimane kujutab siis ühe massienesetapu sooritanud sekti viimase liikme elu. Selles konkreetses raamatus hakkas mind veidi häirima autori komme kõike meelega tohutult üle paisutada, maailma naeruväärsust veel naeruväärsemana kujutada. Samuti on tema raamatute ülesehitus väga sarnane, nii et see oli esimene kord, kus asi vahepeal minu jaoks lihtsalt etteaimatavaks läks.

See-eest “Invisible monsters”, kus ta täpselt samu tehnikaid kasutab, on see ülepaisutamine ainult hea ja  kõik toimuv tuleb üllatusena. Siin mulle isegi meeldis see, et Palahniuk võib täiesti suvalisel hetkel minategelase suu kaudu öelda, et sorry, ma valetasin kõik see aeg, tegelikult on hoopis nii. Ja sul pole õrna aimugi, kas ta nüüd siis räägib tõtt või mitte.  Ainus asi, mis mind häiris, oli see, et raamatu alguses tundus minategelasest tüdruku jutt isegi minu jaoks liiga mittenaiselik, aga see läks asja edenedes kuidagi üle.

Lisaks meeldis mulle väga visuaalne pool, kuigi suurem osa sellest oli minu enda peas. Selle raamatu kaanepilt on väga äge ja kogu aeg tundus, et autor on mõelnud filmi peale, sest kujutluspildid olid nii selged ja  väga filmilikud. Lisaks meeldis mulle see, kuidas mind kogu aeg edukalt lollitati, nii et ma tõesti midagi kahtlustada ei osanud. See on esimene tema raamat peale Fight Clubi, mida lugedes ma tundsin, et sellest võiks taas kultusfilmi saada, kuigi tema vahepealsed ekraniseeringud eriti hästi läinud pole (Maarja ehk kommenteerib lähemalt, ta vaatas vist hiljuti Choke’ i). Nii et kui “Survivor” saaks kuus punkti, siis sellele annaksin mõtlemata kaheksa ära.

Pilt on pärit siit.

so shallow

Keegi küsis hiljuti mu käest blogis, kas ma olen lesbi ja eitava vastuse peale tundis huvi, millised mehed mulle meeldivad. Mõtlesin veits ja selgus, et mingeid metsikuid kriteeriumeid ei ole. Esimene on üldinimlik kriteerium, kui see ei ole täidetud, peab tegu olema mõnes muus mõttes VÄGA huvitava inimesega, et ma temaga suhelda tahaksin – ma vihkan eidetsemist. Igasugune mõttetu põdemine, vigisemine, saamatus ja õpitud abitus käib mulle tohutult närvidele. Jah, ka meeste puhul on õpitud abitus täiesti olemas, eriti traditsiooniliste “naisteasjade” puhul, mis tänapäeval moodustavad umbes 95 protsenti kõikidest asjadest, mida üldse on vaja kodus teha. Aga ka igasuguste igapäevaelus ette tulevate katsumuste puhul. Kui teed, ära karda, ja kui nii hullult kardad, ära siis tee, aga ära ka vigise terve elu selle pärast, kuidas sa tahaksid midagi teha, aga ei julge, saa jne. Eriti jube on muidugi see, kui kardetakse kellegi teise pärast ja siis tehakse sellele inimesele emotsionaalset terrorit, rääkides talle, kui väga tema pärast ikka muretsetakse ja kuidas ta peaks end muutma, et teine inimene öösiti rahulikumalt magada saaks. Ma vannun, et Maarjal on kõvemad kotid, kui armeenia sugutäkul, ja selle pärast armastaksin ma teda ka siis, kui ta kaaluks 200 kg ja astuks kabalausku – ja mitte ainult selle pärast, et ma tean, et ta tegelikult ei teeks seda, sest ta EI OLE eit. 🙂

Eidetsemisega käivad tavaliselt kaasas ka suuremad eelarvamused. See on ainult loogiline, sest stereotüübid aitavad meil elus püsida, aga eideliku mõtlemisega käib kaasas keskmisest suurem alalhoiuinstinkt – aga ma arvan, et seda ei tuleks valimatult rakendada, vaid võimalike kultuuriliste eripäradega tuleks lihtsalt inimestega suheldes arvestada.  ERITI käib see muidugi minusse suhtumise kohta, aga siin on õnneks lihtne vahet teha – suurem osa sellistest inimestest kardab mind, vähemalt lähema suhtlemise tasandil, nii et kui keegi juba julgeb mind kohelda nagu kassipoega, suudab ta ilmselt ka tagajärgedega hakkama saada.

Välimuse osas eelistan ma stiilipuhtust. Näiteks on sellised ja sellised mehed äärmiselt seksikad, kui nad suudavad oma välimuse välja kanda. Aga eriti lahe on minu jaoks oldschool värk. Mitte 10 või 20 aastat, aga päriselt vana – tribalid, traditsioonilised kehaläbistused jms. Näiteks pildi peal olev mees on metsikult lahe (pilt on pärit siit) ja kuigi see soeng ei olnud selle filmi kõige ägedam, on see ikkagi piisavalt äge, et põlvist nõrgaks võtta.

Hakkasin praegu mõtlema, et huvitav, kas sellist maitset võiks seletada mingi kõige tugevama valimise instinktiga. Sest see tüüp näeb kahtlemata eelkõige kuri välja ja ka näiteks Oskar esindab minu jaoks õiget koera, sest minu jaoks on ta nunnukene, aga teiste jaoks peletis. Ja see on uskumatu, kui palju võib su vaatenurk muutuda vastavalt sellele, kummal pool hambaid sa oled.

Aga tegelikult on vist asi lihtsalt selles, et enamus mehi inimesi, on isegi eriti karmi pealispinna all ikkagi mökud, isegi kui nad iseendale mingid vastupidised illusioonid loonud on, aga tahaks ju siiski midagi, mida karta ja austada. Sest vähemalt minu jaoks seostub austamine mingis osas alistumisega, teise üleoleku tunnistamisega. Mis on muidugi vastastikune, mees peab samuti mingis osas alla andma – nagu kehadegi puhul, on ka vaimseks kokkusobimiseks minu meelest vaja mingeid väljaulatuvaid osi ja õnarusi, mis teise poolega haakuks. Kui mõlemal poolel on ainult okkad, saab üksteist ainult eemalt torkida, aga mitte lähemale astuda. Aga kui mõlemad (või kas või üks) on lihtsalt siledad, on see sama igav, kui ideaalne ameerika igapäevaelu.

Nii et tundub, et me jõudsime järelduseni, et hea kaaslane on nagu keravälk, ajab närvi küll, kui see teki all torgib ja võib su juuksed põlema panna, aga kunagi ei hakka igav. Õnneks tundub, et vähemalt hetkel vastab K esitatud nõudmistele suuremas osas nii füüsilises kui vaimses plaanis, nii et võib vist rahule jääda. 😀

Edit: Mulle meenus, et mõne inimese jaoks võib Molko näiteks toomine ja siis Tõelisest Mehest rääkimine vastuoluline tunduda, selle pärast selgitan, et minu meelest ei tähenda androgüünne või kas või veidi naiselik välimus sugugi seda, et mees ei oleks mehelik – vastupidi, selline välimus nõuab ju teatavat hulka enesekindlust, mida suvalisel jobul ei ole.

Lohutuseks True Blood’i vihkajatele

Pettusin selles sarjas kohe esimese paari osaga niivõrd, et mõtlesin, et rohkem ei vaata. Karakterid polnud mitte karakterid, vaid tüübid (s.o. süütu maaplika oli tõesti ainult süütu maaplika, ühtki muud isikuomadust tal polnud, hea vampiir oli ALATI hea jne), pealegi ülepaisutatud tüübid, jube lõuna aktsent ajas närvi ja kohati oli toimuv nii etteaimatav, et jube.

Aga minu suureks üllatuseks selgus, et peale seda, kui Sookie lõpuks keppi sai, hakkasid asjad tunduvalt paremaks minema – tema karakter muutus normaalsemaks (mingil põhjusel on stsenarist arvanud, et kui tibile ükskord ära torgata, saab infantiilsest lehmatüdrukust kohe normaalne hüsteeriline naine) ja Bill ilmselt arvas, et nüüd, kui tal enivei kindel kepidiil käimas on, ei ole enam vaja kogu aeg nii kenasti käituda ja võib asja vähe vabamalt võtta. Rääkimata sellest, et Eric, kes nii nunnu on, on edaspidi tunduvalt rohkem pildil. Eriti alates teisest hooajast. Ja ma ei tea, kas asi on selles, et mu kõrvad hakkavad harjuma, igatahes nende inglise keel ei aja ka enam nii närvi.

Pilt on pärit siit.

  • Rubriigid