Tahaks tegelikult rääkida hoopis muudest asjadest, aga nii kaua, kui ma mõtlen välja, kuidas ja kellele ma oma sõnu suunata tahan, räägin hoopis sellest, mida põnevat viimasel ajal toimunud on. Nimelt olen vahelduseks teisiti puhanud. Näiteks Jaanipäeval käisime vanas talus, kus pole isegi elektrit, muudest moodsatest vidinatest rääkimata. See-eest on seal umbes 30ndatel ehitatud talumaja, kaev, tiik ja saun. Saunas, muide, on isegi dušš. See tähendab, et aida teisel korrusel on tuhandeliitrine tünn, millest tuleb voolik sauna akna taha ja vooliku otsas on päris dušiotsik. Soojematel päevadel ei ole vesi isegi päris külm. Uhke, mis? Selle luksuse eest võlgneme muidugi tänu Timurile Tannule ja tema mees- sõpruskonnale, kelle maalähedusest ma siin varemgi pikalt jutustanud olen.* Lisaks on ujumiskoht vähem kui nelja km kaugusel, ole ainult mees või naine ja viitsi veidi jalavaeva näha. Kui üks kilomeetri kaugusel elav vanapaar välja arvata, on ümberringi ca 10 km raadiuses tühjust ja talu juurde toovast teeotsast sõidavad vahel harva mööda ainult jahimehed. Ainsaks heliks on linnulaul, kui mõni idioot just ei tunne tungivat vajadust oma transistorit või autoraadiot käima lüüa – aga idioote õnneks meie sõpruskonnas ei ole.** Nii et tõeline pärismaa, ainult ilma pärismaalasteta.
See tähendab muidugi, et koerad olid samuti täiesti sillas. Neil on küll ka maavanaema juures piisavalt jooksuruumi ja veidi puhtam tiik (mitte et neid vee puhtuseaste väga huvitaks, Rents ainult ohib hiljem, kui peab mingid mudakoonud oma autosse laskma), aga tundub, et nad saavad ikka aru, et see on asula, mitte PÄRIS loodus. Näiteks ei viitsi nad seal kunagi üksinda eriti kaua väljas olla. Mängivad veidi ja tulevad verandaukse taha passima, et tuppa saada. Aga Päris Maal ei tulnud Oskar isegi ööseks tuppa – tuli küll meiega kaasa, kui me magama läksime, aga lipsas kohe teisipidi välja tagasi. Kui ma varahommikul välja vaatama läksin, siis ta lihtsalt pikutas õndsa näoga trepi ees. Tema õnneks oli jaaniöö ja enamus inimesi ei läinudki magama, muidu oleks tema ka tuppa kupatatud. Ma usun küll, et kui Atu toas on, ei läheks Oskar üksinda metsa kitsi kimbutama, aga see ei ole asi, millega ma riskida tahaksin.
Lisaks õppisid linnakoerad nii mõnegi uue nipi. Näiteks tegime me tuha sees sütel kartuleid. Atu passis peale ja kui me ei vaadanud, ronis käppadega kuuma tuha sisse, tõi endale lõkkest ühe välja ja hakkas vaikselt otsast nosima. Oskar nii taibukas ei ole, vaatas, et Atu sööb midagi tuha seest, rabas kah suure suutäie tuhka ja hakkas matsutama. Ise sellise näoga, et “ega ma ka ei tea, miks see talle meeldib, aga kui see nii moekas on, eks ma siis proovin.” Nii et võttis veidi aega, enne kui härra taipas, et preili tuhk on siiski väikeste lisanditega. Nunnu.
Igatahes on see uskumatu, kui tore ja lõõgastav on vahelduseks päris maal olla, isegi minule tundus meelitav. K muidugi rabaks kohe oma seitse asja ja koliks kuskile sellisesse kohta elama, kui naine ei pirtsutaks.
P.S. Seekord me pilti ei teinud, nii et panen ühe vana pildi, kust paistab hoopis teine maja ja Oskar on veel pisike titt.
* Ma linkida ei viitsi, aga märksõnadeks võiks olla kodutehtud misiganes (vein, õlu, siider, hapukapsas, kapsaraud, terariistad, köögimööbel jne), linnakassi treenimine Tõeliseks Kassiks, suur kivi keset kööki jne. Sellest hoolimata suudab ta mind vahel üllatada, seekord näiteks avastasin, et nad olid Serafimiga nalja pärast maja taha püstkoja ehitanud. 😀
** See on muidugi vaieldav, mu ema oleks ilmselt eriarvamusel
Pärdikute päevaraamat 