Nimelt on Postimehes artikkel sellest, et kriisiaeg ja kerkivad maksud võivad suurendada mustalt töötajate arvu – ja maksu- ja tolliameti kontrolliosakonna juhataja Egon Veermäe arvab, et inimesed peaksid rohkem arvestama sellega, et maksude maksmine on ometigi inimestevaheline kokkulepe. Sellega tahab ta ilmselt vihjata sellele, et poliitikud on samuti inimesed (mis on muidugi kaheldava väärtusega väide), aga siiski jääb sellest lausest ekslikult mulje, et tegu on olnud millegi kahepoolsega. No umbes nii, et keegi on teinud mulle ettepaneku makse tõsta ja ma olen öelnud, et muidugi maksan ma rõõmuga. Lisaks on siin peidus varjatud etteheide, sest Tõelised Inimesed peavad ometigi kokkulepetest kinni.
Igaks juhuks värskendan mälu. Ma lõpetasin hetkel ülikooli neljanda aasta, suure tõenäosusega saab minust riigitöötaja ja ma olen täiesti teadlikult jätnud kogu selle aja jooksul õppelaenu võtmata ainult ühel põhjusel – ma olin KINDEL et kui majanduslangus kohale jõuab (ja oli selge, et suure tõenäosusega tuleb see hetk enne, kui ma magistrikraadi kätte saan), ei kõhkle see riik hetkegi üliõpilasi ka tagasiulatuvalt koinimast. Täpselt nii juhtuski.
Lisaks sunniti mind tegema teist pensionisammast – ma teadsin, et “valitsuse kaks protsenti” tuleb tegelikult minu enda palgafondist ja rahast, mis muidu oleks läinud esimesse sambasse, seega ma teadsin, et kui midagi nässu läheb, on mul pensionifondis veel vähem raha, kui oleks olnud tavalist süsteemi kasutades. Sellest hoolimata pidin ma selle samba tegema, ilma et seal oleks kõige vähematki olnud pistmist inimestevahelise kokkuleppega. Õigemini keegi kindlasti leppis kuskil midagi kokku, umbes nii nagu mõni aeg tagasi Molotov ja Rippentrop omavahel kokkuleppeid sõlmisid, ilma et meie vanemad ja vanavanemad neid kokkuleppeid kuidagi mõjutada oleks saanud.
Nii et miks peaksime meie ühepoolselt kokkuleppest kinni pidama, kui teine pool meile samal ajal kõrgustest järjest ilusama kaarega pähe laseb?
Pilt on pärit siit.
Pärdikute päevaraamat 