Käisin paar päeva tagasi proovipäeval. Liinitöö ütleb ilmselt niigi piisavalt, aga tahaks ikka pikemalt ja värvikamalt vigiseda. Suhtumine oli igatahes selline, et ma ei usu, et Ameerikas neegerorje palju paremini oleks koheldud, sest “kõrgem klass” käitus sõna otseses mõttes nagu me oleksime masinad. Minu vastas olev tüdruk kurtis, et ta oli hommikul juhataja juurde kutsutud, sest ta hilines vetsus käimise tõttu kolm minutit. Nimelt tuuakse inimesed tööle bussiga, mis jõuab kohale viis minutit enne tööpäeva algust ja selle viie minutiga jõuab üsna täpselt riietusruumi kõndida, metsiku kiirusega riided vahetada ja tootmisruumi kõndida. Kusemist pole orjadele niisama ette nähtud, selleks tuleb kasutada kas 30 minutilist lõunapausi või ühte kahest kümneminutilisest pausist, mis päeva jooksul (loomulikult kindlaks määratud kellaaegadel) lubatud on.
Minu isiklik näide inimlikust kohtlemisest: Istusin ühe tüdruku vasakul käel ja ladusin meistri käsul, omal soovil, asju, mida eelmainit tüdruk mulle ulatas, sümmeetrilistesse õigesti komplekteeritud hunnikutesse. Kuna tüdruk pidi neid asju viimistlema, võttis minu tööprotsess paratamatult veidi vähem aega. Minust seega valmimise kiirus ei sõltunud ja sain enda vastas oleva neiuga, kes töötas tõesti nagu masin, juttu ajada – kuni tuli meister ja lausus umbes-täpselt nii:
Teate, meie eesmärgiks on töötada efektiivselt nagu robot. Rääkimine vähendab efektiivsust.
Nii et nad tõsimeeli ootavad, et inimesed rabaksid kümme tundi järjest, ilma et nad omavahel juttugi võiksid ajada! Ja seda hoolimata sellest, et nagu ma mainisin, minust selle kuradi vidina valmimiskiirus absoluutselt ei sõltunud. See on ju ebanormaalne!
Hoiame nüüd pöidlaid pihus, et ma neile meeldiksin ja nad mu siiski tööle kutsuksid! 😀
Pilt on pärit siit.
Pärdikute päevaraamat 