Kui ema süda mõistust alla suruma hakkab

Lugesin täna üht artiklit, kus oli läbi eriti naiivse pilgu räägitud tõsiasjast, et kui lapse ametlikud vanemad on eri rahvustest ja juhtuvad lahutama, eelistab kohus pea igas riigis alati oma kodanikku. See, et nii artikli autor kui enamus kommentaatoreid suhtusid lastesse kui eraomandisse, mitte kui iseseisvatesse inimestesse, ei olnud muidugi üllatav, küll olin ma aga täiesti agrane*, kui juba esimese neljakümne kommentaari hulgas oli kaks tükki, mille naisautorid väitsid, et nende abikaasa nõudis lapse kohtu kaudu endale AINULT selleks, et alimentide maksmisest pääseda.

No tõesti, tulge mõistusele, kui asi nii lihtne oleks, võiks ema ju alimentide nõudmisest loobuda ja olekski lapsed tema juures. Tegelikult aga kulub ju lapse kasvatamiseks tunduvalt rohkem raha kui see paar tonni kuus – tuleb arvestada ka sellega, et Eestis on naiste keskmine palk tunduvalt väiksem kui meeste oma, seega ei mõisteta emalt tavaliselt üle miinimumi välja, lisaks alluvad paljud mehed ühiskondlikule survele ja ei nõua emalt üldse elatist. Nii et ainult rahas kindlasti asi olla ei saa, peab olema ka midagi muud. Ehk isegi armastus oma lapse vastu – või kas või tahtmine eksnaisele haiget teha. Aga väita, et mees tahab lihtsalt alimentide maksmisest pääseda – mul on isegi raske uskuda, et need kommentaatorid ise seda tegelikult uskuda võiksid…

Pilt on pärit siit.

* agrane – hämmeldunud**

** Kas te Õigekeelsussõnaraamatut üldse ei loe?

Kuidas me end arendamas käisime

Mäletate, rääkisin hiljuti ühest üritusest – nüüd on seal siis käidud. Päris lahe oli. Eriti tore oli see, et pea kõik inimesed olid “vaimsed” ja “teadlikud” ja muidu budistid ja meie alustasime muidugi sellega, et Maarja istus maha ja ütles sõbralikult:”Noh, hoor, vea oma kann siia.” Kairi, kes selle peale ainult ohkas, et “Tuli ära,” ei suutnud samuti kaua vastu panna ja laenas sealoleku ajaks meie küünilist maailmavaadet. Täna hommikuks oli ta selles juba nii osav, et valis kirjutamiseks tõestisündinud loo, mille keskmes oli vihase noormehe karjutud:”Värdjas, kas sa tahad, ma tsementeerin su ema vitu?!” Nii et I’m sure we made a great impression. 😀

Mind veidi kurvastas see, et üritus ei olnud nii intensiivne, kui ma lootsin. Samuti istuks mulle vist veidi paremini õhkkond, mis pole nii õrn, vaid sisaldab ka konstruktiivset kriitikat, aga samas eeldaks  see muidugi ka veidi teistsugust seltskonda, kes on läbinisti kirjutamisest huvitatud. Seal jagunesid inimesed kaheks – suurem osa neist tegelesid eelkõige eneseotsingutega vms ja väiksem osa oli tõesti kirjutamisest huvitatud. Kasulik oli see muidugi sellest hoolimata ja, mis vähemalt sama oluline, ka lõbus. Kellele siis lõbutseda ei meeldiks…