Mäletate, rääkisin hiljuti ühest üritusest – nüüd on seal siis käidud. Päris lahe oli. Eriti tore oli see, et pea kõik inimesed olid “vaimsed” ja “teadlikud” ja muidu budistid ja meie alustasime muidugi sellega, et Maarja istus maha ja ütles sõbralikult:”Noh, hoor, vea oma kann siia.” Kairi, kes selle peale ainult ohkas, et “Tuli ära,” ei suutnud samuti kaua vastu panna ja laenas sealoleku ajaks meie küünilist maailmavaadet. Täna hommikuks oli ta selles juba nii osav, et valis kirjutamiseks tõestisündinud loo, mille keskmes oli vihase noormehe karjutud:”Värdjas, kas sa tahad, ma tsementeerin su ema vitu?!” Nii et I’m sure we made a great impression. 😀
Mind veidi kurvastas see, et üritus ei olnud nii intensiivne, kui ma lootsin. Samuti istuks mulle vist veidi paremini õhkkond, mis pole nii õrn, vaid sisaldab ka konstruktiivset kriitikat, aga samas eeldaks see muidugi ka veidi teistsugust seltskonda, kes on läbinisti kirjutamisest huvitatud. Seal jagunesid inimesed kaheks – suurem osa neist tegelesid eelkõige eneseotsingutega vms ja väiksem osa oli tõesti kirjutamisest huvitatud. Kasulik oli see muidugi sellest hoolimata ja, mis vähemalt sama oluline, ka lõbus. Kellele siis lõbutseda ei meeldiks…
Pärdikute päevaraamat 
Kurat, ma siiralt lootsin, et see üritus oli läbinisti nõme nagu Mart Sanderist rasestunud Maire Aunaste. (jah siuke egoist ma just olengi)
Aga olgu peale… vähemalt teil oli lõbus.. Kraabin oma empaatiariismed kokku ja tõmban ninna 🙂