Pettusin selles sarjas kohe esimese paari osaga niivõrd, et mõtlesin, et rohkem ei vaata. Karakterid polnud mitte karakterid, vaid tüübid (s.o. süütu maaplika oli tõesti ainult süütu maaplika, ühtki muud isikuomadust tal polnud, hea vampiir oli ALATI hea jne), pealegi ülepaisutatud tüübid, jube lõuna aktsent ajas närvi ja kohati oli toimuv nii etteaimatav, et jube.
Aga minu suureks üllatuseks selgus, et peale seda, kui Sookie lõpuks keppi sai, hakkasid asjad tunduvalt paremaks minema – tema karakter muutus normaalsemaks (mingil põhjusel on stsenarist arvanud, et kui tibile ükskord ära torgata, saab infantiilsest lehmatüdrukust kohe normaalne hüsteeriline naine) ja Bill ilmselt arvas, et nüüd, kui tal enivei kindel kepidiil käimas on, ei ole enam vaja kogu aeg nii kenasti käituda ja võib asja vähe vabamalt võtta. Rääkimata sellest, et Eric, kes nii nunnu on, on edaspidi tunduvalt rohkem pildil. Eriti alates teisest hooajast. Ja ma ei tea, kas asi on selles, et mu kõrvad hakkavad harjuma, igatahes nende inglise keel ei aja ka enam nii närvi.
Pilt on pärit siit.
Pärdikute päevaraamat 