Vähemalt nii tundus mulle täna, kui olin ilma eriliste emotsioonideta lõpetanud True Bloodi esimese hooaja*, läksin koertega välja ja avastasin ühel hetkel, et jälgin hirmuga, kuidas käest libisenud punnis sitakott nii aeglaselt, aeglaselt asfalti poole libiseb ja mina lihtsalt ootan, et teada saada, mis juhtub. Ja hetk hiljem, kui mina ikka seisan seal, slow motion on möödas ja kott on terve ning ma ei olegi üleni sitane, tundub ikka, et aegluubis oli parem, sest sel hetkel oli vähemalt põnev.
I really need to live more.
Pärdikute päevaraamat 