art · faith

Veel Palahniuki

Mõtlesin, et loen korraga läbi kõik, mis ta kirjutanud on ja mis mulle veel kätte pole sattunud – seekord olid neiks “Invisible monsters” ja “Survivor”. Viimane kujutab siis ühe massienesetapu sooritanud sekti viimase liikme elu. Selles konkreetses raamatus hakkas mind veidi häirima autori komme kõike meelega tohutult üle paisutada, maailma naeruväärsust veel naeruväärsemana kujutada. Samuti on tema raamatute ülesehitus väga sarnane, nii et see oli esimene kord, kus asi vahepeal minu jaoks lihtsalt etteaimatavaks läks.

See-eest “Invisible monsters”, kus ta täpselt samu tehnikaid kasutab, on see ülepaisutamine ainult hea ja  kõik toimuv tuleb üllatusena. Siin mulle isegi meeldis see, et Palahniuk võib täiesti suvalisel hetkel minategelase suu kaudu öelda, et sorry, ma valetasin kõik see aeg, tegelikult on hoopis nii. Ja sul pole õrna aimugi, kas ta nüüd siis räägib tõtt või mitte.  Ainus asi, mis mind häiris, oli see, et raamatu alguses tundus minategelasest tüdruku jutt isegi minu jaoks liiga mittenaiselik, aga see läks asja edenedes kuidagi üle.

Lisaks meeldis mulle väga visuaalne pool, kuigi suurem osa sellest oli minu enda peas. Selle raamatu kaanepilt on väga äge ja kogu aeg tundus, et autor on mõelnud filmi peale, sest kujutluspildid olid nii selged ja  väga filmilikud. Lisaks meeldis mulle see, kuidas mind kogu aeg edukalt lollitati, nii et ma tõesti midagi kahtlustada ei osanud. See on esimene tema raamat peale Fight Clubi, mida lugedes ma tundsin, et sellest võiks taas kultusfilmi saada, kuigi tema vahepealsed ekraniseeringud eriti hästi läinud pole (Maarja ehk kommenteerib lähemalt, ta vaatas vist hiljuti Choke’ i). Nii et kui “Survivor” saaks kuus punkti, siis sellele annaksin mõtlemata kaheksa ära.

Pilt on pärit siit.

4 kommentaari “Veel Palahniuki

  1. Ma veel ei ole jõudnud vaadata, varsti on plaanis. Kusjuures kokkusattumusena loengi praegu “Choke”i. ja imdb kohaselt peakski “Invisible Monsters” 2011 filmiks saama, mida ootan suure põnevusega, sest natuke tutvusin süzeega ja see tundus ülipõnev. Väga põhjalikult pole uurinud, sest ei taha raamatut ära spoilida enda jaoks.

  2. Muide, mulle Choke meeldis. Filmina. Raamatuna muidugi rohkem. Filmil pole seda kultusfilmilikku potentsiaali ja midagi jääb puudu, aga üldiselt oli hea. See näitleja, kes peategelast mängib (ma ei viitsi nime praegu järgi vaadata) on tõelise perverdi nägu. Lahe.

  3. Palanhkiukilt olen näinud ainult Fight Club’i, raamatuni jõudnud ei ole.
    Küll aga olen lugenud kaante vahelt ainult “Diary”‘t ja see võttis küll õõnsaks.
    Hääs mõttes.

    MHK.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.