Puhh, lebotasin hommikul ja vaatasin filmi*, kui isa helistas ja ütles, et täna on reede. REEDE! Me olime K-ga mõlemad TÄIESTI kindlad, et täna on neljapäev ja kuna laupäevaks on pisike oleng planeeritud, tähendas see, et peame mõlemad rabelema hakkama ja “Merde’i”** teise osa lugemisest võin ma ainult unistada.

Prioriteedid peavad paigas olema, nii et esimese asjana läksime me loomulikult poodi. Turu tänava Maximas oli odav Rock juba otsas, aga Võru tänaval õnneks mitte. Ja teate, see oli ilus hetk, lõpuks ometi ma tundsin, et ma kuulun kuskile. Viisakate inimeste jaoks olen ma liiga ebaviisakas ja punkarite jaoks joon liiga vähe ja õpin liiga palju, aga seal… Minu vasakul käel oli käruga paks mees, kes oli ka vähemalt kastijagu õlut sinna sisse kühveldanud, teisel pool aga veidi noorem tüüp, kelle ahastavast näost oli näha, KUI VÄGA ta tahaks kärust selle turvatoolis tite välja tõsta ja õlle jaoks ruumi teha, kui naine muudkui ta plaane ei rikuks – meievaheline ühtekuuluvustunne oli nii tugev, et seda võis silmaga näha.

Seejärel tassisime me õlle seljas koju, sest auto on jälle katki (õigemini, see ei ole katki, lihtsalt pidurid kaovad vahepeal sõidu pealt järsku ära, mis võib sõitmise peatumise üsna ebamugavaks teha) ja hakkasime koristama. Koristamist tegi lõbusamaks see, et meile toodi eile hoida kass, kelle omanik oli alguses unustanud öelda, et tema lemmik pole kunagi varem mitte ühtki teist looma näinud – koeri kartis ta metsikult ja rottidest oli üleliia huvitatud, nii et me pidime neid kogu aeg vastavalt vajadusele ümber komplekteerima, et igas toas korraga ainult üks loomaliik esindatud oleks. Lõpuks viskas K-l kopa ette, ta tegi kõik uksed pärani ja ütles, et loodusele tuleb ka võimalus anda. See oli mitu tundi tagasi ja Oskar ja Juhe (=kass) ikka veel istuvad koridoris ja lihtsalt jõllitavad üksteist. Nii vähe on vaja, et enda elu põnevamaks teha.

Minu elu teeb aga põnevamaks see, et meil K-ga on üsna erinev arusaam sellest, milline üks korralik puhas köök välja näeb – minu maailmas sai see puhtaks juba mõnda aega tagasi, K omas ei saa ilmselt aga veel niipea. Lõpuks tähendab see aga seda, et ta on minu peale veits pahane, sest tunneb, et ma ei ole piisavalt panustanud, samas kui ma ei näe selle jaoks erilist vajadust ja ei oska isegi otsustada, kust otsast ja mida ma siis nühkima peaksin. Nii et kasutasin aega kasulikult ja käisin hoopis veel korra poes jäätist ja muid vajalikke asju toomas, see teeb kõik sõbralikumaks. Igatahes sinna läks minu plaan rahulikult ja millegi pärast muretsemata päev otsa arvutimängu mängida.

P.S. Palju õnne Maailma Kõige Tublimale Nirtile!

* Knowing – ainuke film, mida vaadates ma tõesti hinge kinni hoidsin, kui naispeategelane paugu kirja sai, lootes, et ehk see jube eit saab surma ja lõpuks ometi lõppeb see pidev möla ja mõttetu hüsteeritsemine. Muus osas oli film isegi täitsa huvitav, erinevalt näiteks filmist Angels and Demons, mis oli liiga etteaimatav ja liiga halvas mõttes ameerikalik.

** “Merde” – Stephen Clarke’i raamatutesari elust Pariisist, prantslaste olemusest, nende kultuurist jne. Esimene osa oli väga lahe, kui jätta kõrvale see, et on üsna raske võtta tõsiselt autorit, kes tõsimeeli kasutab seksist rääkides sõna “noku” ja koerasitta järjekindlalt “kakaks” nimetab.

Ülalolevat lahedat pilti ja sellega kaasnevaid saate vaadata siit.