Kurat, vahel mõtlen, et peaks äkki jääkuubikud ja sidemerullid valmis panema, juhuks kui K järsku vägivaldseks muutub. Täna näiteks ähvardas ta mind (küll verbaalselt) otsese vägivallaga ainult selle pärast, et ma tulin koju, rääkisin, et me teeme täna ainult taimetoitu ja seejärel tõstsin lauale koertele mõeldud kilose armastusega valitud lihatüki. Lõpuks läksin kompromissile ja lubasin tal sellest osa ära praadida. Õnn kestis täpselt nii kaua, kuni ma tegin nalja ja küsisin, kas ta on nüüd selle eest täna kaine autojuht ja lubasin õllekasti ise tühjaks juua – seletamatutel põhjustel kaob kogu ta huumorimeel hoobilt, kui tekib kahtlus, et keegi võiks tema õlut ohustada.
Samas kardab tema jälle muudes olukordades. Eile küsisin tema käest, kas ainult mu kõht on talumatult pekine või mõni muu kehaosa kah ja ta tegi päriselt sellist nägu, nagu seisaks keset miinivälja – ning teatas lõpuks, et ta ei kavatse provokatsioonidele alluda, sest sellest vestlusest on võimatu kenasti väljuda. Ei mingit huumorimeelt, ma ütlen. 😀
Pärdikute päevaraamat 