keelekontaktid

Jalutasin täna pisikese sõbraga linnas, kui mulle ligines ilmselgelt slaavi päritolu noormees, kelle sõber paar sammu eemale ootama jäi. “Tere, vabandage, et tülitan, kas oskate ehk öelda, kus asub Lootuse tänav?” Mõtlesin natuke ja ütlesin, et ei oska kahjuks aidata, pole sellisest tänavast isegi kuulnud mitte, aga samas päris selles linnaosas ei ela kah. Noormees oli jätkuvalt meeldiv ja sõbralik:”Ei ole midagi, suur aitäh igatahes,” ja sama sõbraliku ja hella tooniga  kohe sinna otsa sõbrale:”Jobannõi urod.”

Need ongi vist need keelelised eripärad, millest räägitakse.

Advertisements

Kas te olete eestlased? Aga miks te siis vene keelt ei räägi?

Täpselt sellise küsimuse esitas eile meile lätlane, s.t. läti venelane, kes meid tee äärest peale korjas, kui me Pärnu poole hääletasime. Ta rääkis küll arusaadavat inglise keelt ja sai ka meist aru, aga ikka tahtis teada ja ei tundunud sugugi rahulolev, kui ma selgitasin, et linnas, kus ma elan, ei ole selle jaoks reaalset vajadust. SEE oleks pidanud olema ohu märk ja kui Rents oleks taibukas tüdruk, oleks ta seda märganud. Aga ei, Rents, kes tahtis rääkida, kuidas ta vene keele õpingud edenevad, läks natuke liiga hoogu, nagu alati.

Rents: Ma hakkan sel semestril jälle vene keelt õppima. Leidsin isegi ühe Juri, kes viitsib minuga praktikat teha. Kuigi tal on päris kummaline huumorimeel.

Venelane: Mis mõttes?

Rents: Noh, talle meeldib näiteks teiste ärritamiseks rääkida, et eestlased ise tahtsid, et Nõukogude Liit neid vabastaks, kuigi eestlased on üldiselt üksmeelel, et see võiks pigem vallutamise nime kanda.

Venelane (täiesti tõsiselt): Ma arvan kah, et see oli vabastamine.

Rents: …

Selline tore poiss siis. Muuhulgas selgus, et ta ei tohiks tegelikult üldse Eestis olla, sest ta on üks neist, kes on musta nimekirja kantud, sest osales vene koole puudutavate haridusreformide vastasel meeleavaldusel (Lätis viidi need tunduvalt järsumalt ellu, kui siin, ja lajatati lihtsalt korraga keset põhikooli suur hulk aineid lätikeelseteks, samas kui meie teeme seda järkjärgult ja seetõttu ei ole suuremat tüli olnud). Selle koha pealt olime me muidugi taas eri meelt, sest mina arvasin, et see on ju venelastele endile vajalik, sest see on praegu üheks põhjuseks, miks neid nii vähe ülikooli jõuab, tema aga arvas, et venelane korjab riigikeele ju nagunii juba muu elu käigus ja riigikeele tundides üles ja vaatas mind nagu hullumeelset, kui ma rääkisin, et ega tegelikult ikka suletud keskkondades, nagu Narva ja mõned Tallinna piirkonnad (sest olgem ausad, kohalike jaoks need seda suures osas siiski on), ei õpi küll.

Edit: See, et see poiss oli lätikeelse hariduse vastu põhikoolis, ei tähenda, et tal oleks midagi inglisekeelse hariduse vastu ülikoolis, nimelt oli ta baka saanud ühes Venemaa ülikoolis, magistrit plaanis aga Inglismaale tegema minna ja huvitaval kombel ei kurtnudki, et neil võiks ikka seal vene rühm olla, sest “keel mõjutab suures osas ka kultuurilist mõtlemist” (see nimelt oli põhjenduseks, miks põhikool peaks läbinisti venekeelne olema – ma nõustun küll täielikult selle väitega, muidugi mõjutab, aga minu meelest on just hea, kui noortele varakult mõlemat maailma tutvustatakse).

Keeled suhu ja Euroopasse!

rõõm näha, et ka majandusinimesed oskavad nalja teha

Vähemalt Äripäeva turundusosakond teab heast irooniast nii mõndagi. Näiteks sain täna neilt kirja, kus oli öeldud, et Äripäeva tellimine on kahtlemata õige otsus kõigile neile, kes tahavad teada:

  • Millal algab uus majandustõus?
  • Kus on kinnisvarahindade põhi?
  • Milliseid aktsiaid osta?
  • Mida teevad edukad ettevõtjad?
  • Millal hakkab tõusma palk?

Jah, otse loomulikult saame me Äripäevast lugeda, millal algab uus majandustõus, hoolimata sellest, et majanduslanguse algust unustasid nad ette ennustada (õigemini mõnitati täiega kõiki, kes julgesid seda teha ja nimetati neid õnnetusekraaksujateks). Arvestades seda, kui kaua me kuulsime, et kinnisvarahinnad on täiesti normaalsed ja on igati ootuspärane, et need lähevad veelgi kõrgemaks, saame me sealt kindlasti adekvaatset infot ka põhja kohta.

Ja järgmised kolm punkti ajasid mul suisa tee kurku. Kõik teavad, et normaalsed inimesed ei osta aktsiaid, vaid panevad oma raha kolmandasse pensionisambasse. Ja tõesti on äärmiselt oluline saada teada, mida teevad edukad inimesed ja üritada nende käitumist kopeerida – ja otse loomulikult ei sõltu sinu palgatõus mitte konkreetse firma edukusest ning sinu osast selles, vaid sellest, millal Äripäeva ajakirjanikud arvavad, et oleks aeg.

Samas, see viimane on kahjuks muidugi osaliselt tõsi – praegu on piisavalt firmasid, kus ei lähe sugugi halvasti, aga palku langetati sellest hoolimata, sest “kuhu te ikka lähete”. Kui tuleb taas ühiskondlik surve (ehk reaalne oht töötajatest ilma jääda ja mitte uusi leida), siis ilmselt palku ka taas tõstetakse. Ehk siis inimelu lühidefinitsioon röövkapitalismis – aeg, mil inimese keha funktsioneerib, andes talle imepärase võimaluse üritada teistele võimalikult palju näkku panna, ise võimalikult vähe jobi silma saades. Aamen.

need armsad pisikesed tõprad

Pean rõõmuga tõdema, et elu õied on maalt tagasi jõudnud ja tahavad hirmsasti oma arengu märke näidata. Kõige noorem, Silver, on vahepeal päris korralikult rääkima õppinud, kõige vanem, Oliver, on korralikult vanduma õppinud. Kui keskmine, Laura, ka midagi uut omandanud on, ei näita ta seda igatahes kohe välja.

Täna aga astusin nurga tagant välja just siis, kui Laura ja Oliver omavahel Atust (s.t. mu sellest koerast, kes lapsi eriti ei salli) rääkisid.

Laura:”Aga ta juba laseb mul ennast kallistada…”

Oliver:”Praegu jah laseb! Oota, kuni ta käpp ära paraneb ja ta jälle piisavalt kiiresti eest ära joosta jõuab ja vaata, kas siis ka laseb!”

Vähemalt lollideks ei saa neid kuidagi nimetada. 😀

60 aastat aasta raamatut

Lugesin Postimehe vahendusel, et The Times on kokku pannud nimekirja, kus on viimase 60 aasta kohta iga aasta parim raamat välja valitud. Kusjuures ei ole sugugi ainult nö klassika, vaid seal on ka Bondiraamatuid jms. Minu hinge jäi veidi kriipima see, et teravalt paistab silma angloameerika teoste eelistamine ja muust maailmast pole midagi kuulda, aga kuna mina neist rohkem kui pooli lugenud ei ole, panen nimekirja siia kah üles, ehk leian ikka viitsimise ühel päeval mõnda veel lugema hakata.

1949. George Orwell “Nineteen Eighty-Four”

1950. C. S. Lewis “The Lion, the Witch and the Wardrobe”

1951. J. D. Salinger “The Catcher in the Rye”

1952. P. G. Wodehouse “Pigs Have Wings”

1953. Ian Fleming “Casino Royale”

1954. William Golding “Lord of the Flies”

1955. Vladimir Nabokov “Lolita”

1956. Dodie Smith “The Hundred and One Dalmatians”

1957. Boris Pasternak “Doctor Zhivago”

1958. Graham Greene “Our Man in Havana”

1959. Giuseppe di Lampedusa “The Leopard”

1960. Harper Lee “To Kill a Mockingbird”

1961. Joseph Heller “Catch 22”

1962. Doris Lessing “The Golden Notebook”

1963. Sylvia Plath “The Bell Jar”

1964. Len Deighton “Funeral in Berlin”

1965. Frank Herbert “Dune”

1966. Jean Rhys “Wide Sargasso Sea”

1967. Michael Frayn “Towards the End of the Morning”

1968. Arthur C. Clarke “2001”

1969. John Fowles “The French Lieutenant’s Woman”

1970. Joan Didion “Play it as it Lays”

1971. Don DeLillo “Americana”

1972. Richard Adams “Watership Down”

1973. J. G. Ballard “Crash”

1974. Erica Jong “Fear of Flying”

1975. Stephen King “Salem’s Lot”

1976. Tom Robbins “Even Cowgirls get the Blues”

1977. Philip K. Dick “A Scanner Darkly”

1978. John Irving “The World According to Garp”

1979. John le Carré “Smiley’s People”

1980. Anthony Burgess “Earthly Powers”

1981. Alasdair Gray “Lanark”

1982. Isabel Allende “The House of the Spirits”

1983. Graham Swift “Waterland”

1984. Martin Amis “Money”

1985. Gabriel Garcia Marques “Love in The Time of Cholera”

1986. Carl Hiaasen “Tourist Season”

1987. Saul Bellow “More Die of Heartbreak”

1988. Michael Moorcock “Mother London”

1989. Jeanette Winterson “Sexing the Cherry”

1990. Elmore Leonard “Get Shorty”

1991. Ben Okri “The Famished Road”

1992. Donna Tartt “The Secret History”

1993. Irvine Welsh “Trainspotting”

1994. James Kelman “How Late it Was, How Late”

1995. Philip Pullman “Northern Lights”

1996. Frank McCourt “Angela’s Ashes”

1997. J. K. Rowling “Harry Potter and the Philosopher’s Stone”

1998. Haruki Murakami “The Wind-up Bird Chronicle”

1999. J. M. Coetzee “Disgrace”

2000. Margaret Atwood “The Blind Assassin”

2001. Jonathan Franzen “The Corrections”

2002. Ian McEwan “Atonement”

2003. Audrey Niffenegger “The Time Traveler’s Wife”

2004. Alan Hollinghurst “The Line of Beauty”

2005. Stephenie Meyer “Twilight”

2006. Cormac McCarthy “The Road”

2007. Khaled Hosseini “A Thousand Splendid Suns”

2008. Joseph O’Neill “Netherland”

2009. Sarah Waters “The Little Stranger”

Küll mõni mees võib alles eite panna

Täiesti uskumatu, kui palju on ilmas mehi, kes käituvad nagu 60 aastased virisevad vanaeided. Õigemini tundub, et selliseid mehi on isegi rohkem, kui virisevaid vanaeitesid endid, sest minu vanaemad ei vigise kunagi ilmaasjata, vaid on rõõmsad normaalsed inimesed, aga mõni mees hädaldab nii palju, et me Maarjaga hakkasime juba arutama, et sõna “eidetsema” tuleks asendada millegi vähem soospetsiifilisega – nii et kui kellelgi ideid on, pakkuge julgelt välja.

Täna näiteks lugesin perevägivallast rääkivat artiklit ja kommentaaridest jääb mulje, et enamusi eesti mehi ahistatakse kodus lausa igapäevaselt ja kuna naine on ilmselt ukse lukku pannud ja võtme ära visanud, ei ole neil muud võimalust, kui vahepeal rusikatega vehkima hakata. Teine päeva humorist oli Inno Tähismaa, kes oma blogis kirjutas, kuidas ta endine naine teda pidevalt peksis (ja vahel lapsi kah) ja lisaks ka sõnadega alla surus – vaene Innokene ei julgenud selle peale kohe mitte midagi teha, istus kodus edasi ja küpsetas lastele pannkooke. Ja vahepeal keppis muidugi prostituute, aga miskipärast selles postituses seda ei mainitud.

Lausa kummaline, kuidas peksa saanud naiste käest küsitakse alati (muidugi õigusega), miks ta ometi vägivallatseja juurest ära ei läinud, aga kui mõni Isane hakkab kurtma, kuidas naine nö “nurus keretäit” või talle lihtsalt hirmsal kombel liiga tegi, noogutavad kõik kaasa ja keegi ei tule selle pealegi, et küsida, miks kuradi pärast ta üldse on koos kellegagi, kes teda ahistab ja närvi ajab. Või ei saaks mees majanduslikult üksi hakkama? Või ei tahaks lapsi sellise jubeda naise juurde jätta? Kui naine tõesti nii jube on, siis võib paar korda kogemata webcam´i tööle unustada ja on asitõendeid isegi eesti hullumeelsete naiskohtunike jaoks piisavalt – eriti kui naine tõesti ka lapsi peksab.

Sama muidugi käib ka naiste kohta, kes ametlikult prostituudielu elavad, ehk siis oma vägivaldset meest teadlikult palgapäeva nimel välja kannatavad. Kurat, kui sa jalgu perse alt välja tõmmata ei kavatse, siis pole mõtet ka teisi oma vigisemisega tüüdata. Ela/sure vaikselt või võta midagi ette. Aga see muidugi eeldaks eidetsemise lõpetamist ja reaalset tegutsemist, nii et sellest pole vist mõtet rääkida…

Naise koht on VAIT! (ehk kuidas Rents Ninataga nõu kuulda võttis ja kööki kadus)

Krt, Eestit on vist tabamas magnettorm, tupetuuled või midagi veel hullemat, igatahes – mark my words!!! (see oli nüüd hauataguse häälega vaikselt hüütud, mis tegelikult on täiesti võimalik) – kummalised asjad on juhtumas! Esiteks õnnestus mul vist peaaegu MNC tundeid haavata (ma ei saa aru, kuidas, ma ei öelnud midagi, mida ta ema iga päev ei ütleks*) ja teiseks otsustasin ma teist õhtut järjest, et annaks tähistamisele oma panuse KÜPSETAMISEGA.

Pannkooke ei õnnestunud isegi mul ära rikkuda ja ainuke persekeeramine nendega seoses oli täiesti sihipärane, ehk siis see, mida üldiselt söömiseks nimetatakse. Tänase plaadikoogiga tundub vähe teine lugu olevat. Tegin kõik täpselt retsepti järgi – välja arvatud see osa, et Tanel väitis, et TEGELIKULT segatakse võid kuumutades ja ei hoolinud minu väitest, et internet ei valetaks mulle, nii et eks ma siis järgisin ta nõuandeid. Ühel hetkel avastasin, et vähe kummaline, selle koogi sisse piima ei käigi, aga pole hullu, välimus on täiesti normaalne. Kuigi alguses jäi taignast väheks, nii et ma tegin seda veits juurde ja uus tulemus oli miskipärast hoopis teist värvi ja teise konsistentsiga. Igatahes olen ma üsna kindel, et maitse on see, mis loeb, ja kõik, millele saab kaneeli, tuhksuhkrut ja jäätist peale kallata, lihtsalt PEAB lõpuks hästi maitsema.

Jaa, mul ongi vahelduseks igav päris elu, aga see-eest maitseb hästi. Musid!

* Ei, ma ei öelnud talle, et ma soovin, et oleksin aborti teinud.

Edit: See kõige viimane oli nüüd ikka nali, eksole. Ärge hakake mulle heitmeili saatma.

  • Kategooriad