Reisikiri vol1

Kuna Mnc kurtis, et tänu minu jubedatele lugudele ei saa ta öösiti magada, pean ma selle ju kuidagi heaks tegema, nii et hakkan jupikaupa meie reisilugu jutustama. Eelinfoks nii palju, et kallilt emamaalt lahkusime esmaspäeval, 20. juulil ja nagu alati, oli minekumoment üks reisi raskemaid. Mina olin just eelmisel õhtul hamba murdnud, Kairi kurtis, et ta on hääletamiseks juba liiga vana ja just sel hetkel, kui oli vaja end kodust välja vedada, sadas vihma, nii et tundus, et kõik meie asjad on läbi ligunenud juba enne, kui me Eestist minema saame.

Õnneks oli selle aja peale, kui tee äärde jõudsime, jälle päike välja tulnud ja põhimõtteliselt nägime terve reisi vältel sadu ainult autoaknast. Lisaks oli meil ka hääletamisõnne ja saime kohe autole, mille juht oli lahkelt nõus meid Leetu viima. Kui ma õigesti mäletan, oli ta poolakas – rahvus, mis oli kogu meie reisi vältel märgilise tähtsusega.

Igatahes ei jõudnud me Leedus eriti kaua igavleda, sest kolm poolakat korjasid meid peale. Meile seletati, et vanem mees rääkivat poola ja vene keelt, üks meie eakaaslane poola ja inglise keelt ja tema sõber poola keelt. Tegelikult tundus siiski, et vene keel on ainus, mida üldse on mõtet rääkida, seda enam, et vanem Gregory tundus väga tore olevat. Teine väidetav bilinguaal oli nimelt nii häbelik, et ilmselt ei oleks ta alguses meile ka poola keeles midagi öelda osanud. Nad tutvustasid end kui “Gregory, Gzchxz.., sorry, Gregor and Buoezhi,” nii et meie jäime nende nimetamisel Gregory, Gregory ja B  juurde. Hiljem selgus muidugi, et ükski neist ei olnud tegelikult Gregory, nad lihtsalt taipasid meie häälikusüsteemi piiratust ja pakkusid seetõttu meile lihtsustatud nimevariante.

Nii me siis istusime kolmekesi tagaistmel koos B-ga, kes sõnagi ühtki keelt ei rääkinud. Või vastupidi, tema istus seal koos meiega, kes me sõnagi poola keelt ei rääkinud ja väga kitsas oli. Õnneks ei kestnud see olukord väga kaua, sest paari minuti pärast selgus, et leedu mendid olid nende sõbrad (väidetavalt) kõrvale tõmmanud ja neile maksmiseks oli vaja tunduvalt rohkem eurosid, kui meie uutel sõpradel sulas oli. Seega vaatasid nad meie poole ja küsisid, kas meil on neile raha anda. Ma tõmbusin muidugi tagasi, sest:

  1. nad olid välismaalased (oleks nad olnud eestlased, oleks ma muidugi suure tõenäosusega VEEL kahtlustavam olnud)
  2. me tundsime neid vähem kui 5 minutit
  3. mul oli ainult 30 EUROt ja teadsin, et Kairil on ka ainult saja kanti, nii et meil ei olnud eriti midagi, mida jagada.

Õnneks päästis Kairi olukorra väga täiskasvanulikult – hakates karjuma:”Reenal on 30 EUROt, Reenal on 30 EUROt!!!” Nii et mina jäin oma rahast ilma, Kairile jäi tema suurem rahakogus alles ja me olime ikka veel autos meestega, kes said üksteisest aru ja muudkui seletasid midagi kiiresti, aga keda meie mõistsime ainult siis, kui nad pidasid vajalikuks millegi selgitamise nimel vaeva näha. Ehk siis me ei saanud aru midagi peale selle, et nad tulid Daugavspilsist ja keegi neist läheb Varssavisse, keegi ei lähe ja seda, mis meist saab, pole nad veel otsustanud.

Advertisements

Võtan rendile venelase. Maksan natuuras.

Täpselt nii ongi. Nimelt olen ma üritanud juba mõnda aega oma vene keelt veidi edasi arendada,  et teoreetilisest kesktasemest ka PÄRIS kesktase saaks, aga kuna praktikat on väga vähe, ei taha asi kuidagi edeneda. Seetõttu oleks hädasti vaja mõnda native speaker´t, kes viitsiks minuga paar korda kuus juttu ajada  ja mind vajadusel korduvalt parandada, ilma et ta mu ajupuude peale vihastaks. Toimuda võiks see soovitatavalt Tartus, aga kuna mul on jalad all, ei ole ka kuskile mujale tulemine probleemiks. Venelane võib vabalt olla ka venelanna – ehk oleks see isegi parem, sest eelmine õpetajakandidaat teatas juba varakult, et on valmis mind õpetama ainult siis, kui sellest võiks areneda Suur Armastus. Mis on muidugi kummaline, ma arvasin, et juba mulle otsa vaadates on näha, et seda minusuguselt külma südamega mõrralt oodata on umbes sama asjalik, kui loota, et pull hakkab piima andma. Igatahes ei kavatse ma hädasolijana kedagi sootunnuste alusel diskrimineerida ja oodatud on kõik, kes end bilinguaalsetena tunnevad.

Ja tasumisega on selline lugu, et kuna likviidsete vahenditega on mul kehvasti, tasuksin parema meelega vastuteenega. Näiteks õpetaksin eesti keelt, inglise või prantsuse grammatikat, teeksin küpsiseid, treeniksin koera, kas või tikiksin kuradima ristpistet, kui vaja on. Kui keegi tunneb, et on valmis lihtsalt südameheadusest minuga aega veetma, valmistab see mulle muidugi ainult rõõmu, aga ütlen kohe ette ära, et olen varemgi kohanud inimesi, kes on minu välimuse ja/või blogi põhjal eeldanud, et ma olen ilgelt huvitav inimene ja on pidanud avastama, et what you see is what you get, ainult päris elus ei saa seda möla ristist kinni panna. Nii et te olete hoiatatud.

Kui kommentaarides suhelda ei taha, siis e-mail on vasakul, blog.tr.ee logo kohal.

 

  • Rubriigid