Reisikiri vol1

Kuna Mnc kurtis, et tänu minu jubedatele lugudele ei saa ta öösiti magada, pean ma selle ju kuidagi heaks tegema, nii et hakkan jupikaupa meie reisilugu jutustama. Eelinfoks nii palju, et kallilt emamaalt lahkusime esmaspäeval, 20. juulil ja nagu alati, oli minekumoment üks reisi raskemaid. Mina olin just eelmisel õhtul hamba murdnud, Kairi kurtis, et ta on hääletamiseks juba liiga vana ja just sel hetkel, kui oli vaja end kodust välja vedada, sadas vihma, nii et tundus, et kõik meie asjad on läbi ligunenud juba enne, kui me Eestist minema saame.

Õnneks oli selle aja peale, kui tee äärde jõudsime, jälle päike välja tulnud ja põhimõtteliselt nägime terve reisi vältel sadu ainult autoaknast. Lisaks oli meil ka hääletamisõnne ja saime kohe autole, mille juht oli lahkelt nõus meid Leetu viima. Kui ma õigesti mäletan, oli ta poolakas – rahvus, mis oli kogu meie reisi vältel märgilise tähtsusega.

Igatahes ei jõudnud me Leedus eriti kaua igavleda, sest kolm poolakat korjasid meid peale. Meile seletati, et vanem mees rääkivat poola ja vene keelt, üks meie eakaaslane poola ja inglise keelt ja tema sõber poola keelt. Tegelikult tundus siiski, et vene keel on ainus, mida üldse on mõtet rääkida, seda enam, et vanem Gregory tundus väga tore olevat. Teine väidetav bilinguaal oli nimelt nii häbelik, et ilmselt ei oleks ta alguses meile ka poola keeles midagi öelda osanud. Nad tutvustasid end kui “Gregory, Gzchxz.., sorry, Gregor and Buoezhi,” nii et meie jäime nende nimetamisel Gregory, Gregory ja B  juurde. Hiljem selgus muidugi, et ükski neist ei olnud tegelikult Gregory, nad lihtsalt taipasid meie häälikusüsteemi piiratust ja pakkusid seetõttu meile lihtsustatud nimevariante.

Nii me siis istusime kolmekesi tagaistmel koos B-ga, kes sõnagi ühtki keelt ei rääkinud. Või vastupidi, tema istus seal koos meiega, kes me sõnagi poola keelt ei rääkinud ja väga kitsas oli. Õnneks ei kestnud see olukord väga kaua, sest paari minuti pärast selgus, et leedu mendid olid nende sõbrad (väidetavalt) kõrvale tõmmanud ja neile maksmiseks oli vaja tunduvalt rohkem eurosid, kui meie uutel sõpradel sulas oli. Seega vaatasid nad meie poole ja küsisid, kas meil on neile raha anda. Ma tõmbusin muidugi tagasi, sest:

  1. nad olid välismaalased (oleks nad olnud eestlased, oleks ma muidugi suure tõenäosusega VEEL kahtlustavam olnud)
  2. me tundsime neid vähem kui 5 minutit
  3. mul oli ainult 30 EUROt ja teadsin, et Kairil on ka ainult saja kanti, nii et meil ei olnud eriti midagi, mida jagada.

Õnneks päästis Kairi olukorra väga täiskasvanulikult – hakates karjuma:”Reenal on 30 EUROt, Reenal on 30 EUROt!!!” Nii et mina jäin oma rahast ilma, Kairile jäi tema suurem rahakogus alles ja me olime ikka veel autos meestega, kes said üksteisest aru ja muudkui seletasid midagi kiiresti, aga keda meie mõistsime ainult siis, kui nad pidasid vajalikuks millegi selgitamise nimel vaeva näha. Ehk siis me ei saanud aru midagi peale selle, et nad tulid Daugavspilsist ja keegi neist läheb Varssavisse, keegi ei lähe ja seda, mis meist saab, pole nad veel otsustanud.

Advertisements

2 kommentaari

  1. No kuda kurat saab jutu nii põneva koha peal pooleli jätta! Aga egas midagi, ootan pingsalt järge 😀

  2. ma kah 🙂


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.