Päeva pärl

Tuleb Postimehe kommentaariumist:

Saage ükskord aru, et noku ei ole mänguasi!

Ei ole, aga sellest hoolimata on sellega mängida NII lõbus. Kuigi nagu ütles samas teine kommenteerija:

Munnimaks on meeletu.

Maailm on ikka kummaline paik

Käisin täna siis ühe Viljandi hambaarsti juures uurima, milliseid hinnaprognoose tema teeb, ei saanud sugugi meeldivamaid vastuseid ja hakkasin kodu poole tulema. Ja siis – võttis mind peale sportautoga meesterahvas, kes ühel hetkel teatas, et ta oskab väga head ja odavat hambaarsti soovitada. Rebis kohe telefoni välja, helistas talle ja torust hakkas tunduvalt mõistlikumaid numbreid tulema. Huvitavaks teeb asja aga nüanss, et hambaarst on Jõhvis ja räägib ainult vene keelt. Keelepraktika kohe koju kätte. 😀

Reisikiri vol2

Peale pikka jutuvada ja kätega vehkimist hakkasid asjad lõpuks rahulikumaks muutuma. Lõpuks võtsin end kokku, sest Kairi torkis mulle muudkui itsitades küünarnukiga ribidesse ja küsisin eriti hädise häälega:”Can I have my money back now?”, millest isegi kesise keeleoskusega Gregory aru sai ja ütles, et pole põhjust pablada – mis, nagu varsti selgus, oli tõde, sest raha anti mulle tõesti tagasi.

Aga selle üle, kas ta on tõesti väga kehva inglise keelega või lihtsalt väga naiivne, murdsime me tükk aega pead, sest kui Kairi miskipärast otsustas talle rääkida, et me oleme hullumajast põgenenud, küsis ta täiesti tõsiselt vastu:”Do we have to go to the hospital now?” ja ei saanud sugugi aru, miks me naerust peaaegu põrandale kukkusime. 😀 Hiljem selgus, et ta saab enamvähem aru küll, lihtsalt algus oli raske ja me rääkisime tema jaoks liiga kiiresti.

Igatahes sain ma oma raha tagasi ja elu oli jälle nagu 30 EUROne lill (oleks kurb olnud küll kogu reisirahast esimesel päeval ilma jääda). Poolas peatati autod ühe poe juures parklas ja tutvustati meid pidulikult kõigile hädas olnud seltsimeestele (mmm, kena tätoveeritud tüüp), jutustati omavahel midagi ja seejärel sõitis üks auto järsku lihtsalt minema, viies endaga kaasa ka venekeelse Gregory (ja kena tätoveeringutega tüübi, aga see pole ilmselt oluline). Printsessid tõsteti jälle autosse – seekord istus B ees, nii et eesti tagumikud said tagaistmel kenasti laiutada, mis teile tundub ehk väheoluline, aga meie jaoks oli tõeline õndsus – ja sõit algas taas peale. Vaikides loomulikult.

Otsustasin end meelde tuletada ja pärisin, kuhu me siis sõidame. Gregor seletas meile kannatliku ilmega, et teine Gregory elab Varssavis ja läks koju ära (Kairi kõrvalistmelt pinises mulle muidugi kõrva:”Aga MEIE oleks ju ka tahtnud Varssavi poole minna!”), aga meie (MEIE!!!) jääme ööseks mingisse väiksesse kohta, sest homme hakkavad nemad tööle ja meil on soovi korral suurepärane võimalus neid töötamas vaadata ja seejärel õigesse suunda edasi saada.

Siinkohal oleks ehk paslik meelde tuletada, et kuigi nad teadsid, et me üldjoontes oleme teel Barcelonasse, ei olnud nad meie käest kordagi küsinud, mis kaudu me minna kavatseme, seega oli arvamus “õigest suunast” pärit ainuüksi nende endi peadest. Korra olime me küll seletanud, et me tahaksime mingi hetkeni E67l püsida ja siis hakata mööda mõnda teist suuremat maanteed lääne poole liikuma, aga selle ainus tulemus oli hetkeline elevus teemal:”Vaadake, need tüdrukud oskavad kaarti lugeda!!!” Üldse oli suhtumine väga rüütellik – nii autosse istumiseks kui autosse väljumiseks avas keegi meile kogu aeg uksi, meie seljakotid võeti meie käest ära ja pakiti need kenasti panipaikadesse, meie käest küsiti ega meil liiga palav või külm ei ole, mis muusikat me kuulata tahaks jne, aga mingil vähegi tõsisemal tasandil sõjasaagil sõnaõigust ei olnud. No mida teab printsess õigest teest? Las mehed otsustavad, millist marsruuti pidi on kõige parem kuskile sõita.*

Lahke pakkumine neid töötamas vaadata ajas meid alguses muidugi jälle naerma, mille peale meile seletati, et Gregor on speedway sõitja ja B tema mehhaanik. Siin suutis Rents jälle teha täiesti vale seltskondliku suhtlemise otsuse ja küsis naiivselt:”I´m sorry, but what is it exactly? I have never heard of it. I understand it´s some kind of a race?” Peale haavunud vaikust seletati meile, et speedway on VÄGA populaarne motosport, mille peale meie muidugi kiiresti nõustuvalt noogutasime. Hiljem, googeldades, selgus, et see pole mitte ainult väga populaarne spordiala, vaid KÕIGE populaarsem spordiala Poolas (= suurimate vaatajanumbritega), nii et põhimõtteliselt oli mu küsimus samaväärne näiteks sellega, kui blond tibi Hispaanias suurte silmadega päriks, mis kurat on jalgpall. Nii et me riivasime vist veidi nende tundeid.

Meie endi jaoks oli aga muidugi tunduvalt aktuaalsem probleem see, et need noored poisid tundusid olevat arvamusel, et me lähme nendega ööseks linna, samas kui meie oleksime eelistanud võimalikult hilise kellaajani hääletada ja seejärel kuskil (igatahes linnast väljas!) telki ronida. Aga selleteemalisele jutualustusele tuli vastuseks hoopis:”First we eat.” Mis ma parata saan, füürerlike (kuigi grammatiliselt ebakorrektsete) lühilausete ja söögiga on mind väga lihtne ära osta…

*Poiste puhul võis asi muidugi olla ka kesises inglise keeles, aga eriti vanemate meestega suheldes oli üsna ilmne, et naised on ajupuudega ja ei tohiks seetõttu oma väikseid peakesi üle pingutada