Nagu eelmise postituse lõpus selgus, jõudsime me sööma. Selleks ajaks olime me avastanud, et Gregory vaimne valulävi on hämmastavalt madal ja teda on VÄGA lihtne šokeerida. See omakorda viis muidugi selleni, et me andsime oma parima, et selle piire testida. Näitaks piisas talle ehmumiseks sellest, kui ma küsimusele selle kohta, kas ka mina olen taimetoitlane, vastasin särava naeratusega:”No, I LOVE dead animals.”
Ja seejärel ajasin ma ta täielikult segadusse, kui istusin tema kõrvale, Pussycat Dollsi videot näitava teleka alla, ja hakkasin rääkima, kuidas see blond laulja minus lesbilisi tundeid tekitab. Kuigi ta nõustus sellega, et tüdruk on neid tundeid väärt.
Ahjaa, mingil äärmiselt kummalisel põhjusel õlut kohvikus ei müüdud, nii et selle järel pidid poisid poes käima. Selle kokkuleppeni jõuti ajal, mil mina olin vetsus ja Kairi jutu järgi käis see nii, et bilinguaal küsis Kairi käest, mida ta joob ja Kairi vastas, et õlut. Seejärel küsis viisakas poiss, kas Reena joob ka õlut ja Kairi, kuradima ajudeta mõrd, kes väga hästi teab, et ma õlut eriti hea meelega EI joo, vastas naeratades, et otse loomulikult, ta armastab seda. Seepeale küsiti loomulikult, mitut õlut me tahame ja Kairi üritas neile selgitada, et ühte-kahte ja ütles lõpuks naerdes, et kümmet. Selle peale läksid poisid poodi ja tõid meile – otse loomulikult – 9 õlut. Aga see isegi meigib senssi, sest ilmselt arvestasid nad sellega, et kolm õlut näkku (ma ei mäleta, kas olen juba öelnud, et Gregory joob ainult vana-aastaõhtuti), mitte ei ilmutanud täielikku huumorimeele puudumist.
Igatahes vestlesime me õhtusöögi ajal nendega Gregoryga (sest B ainult naeratas sõbralikult ja toksis pidevalt telefoniga göölfrendile sõnumeid või seletas midagi poola keeles – kuigi tema sõbralik meelestatus ja supernunnu välimus muutis ta muidugi automaatselt äärmiselt meeldivaks kaaslaseks) muidugi ka ööbimisest, kusjuures Kairi kasutas igas teises lauses äärmiselt tungivalt sõna tent, mille selle aja peale ilmselt isegi Buezi selgeks oli saanud. Gregory omalt poolt noogutas innukalt ja selgitas, et pole MINGIT põhjust muretseda ja et nende hotelli ümber on mets, kuhu me soovi korral saame oma telgi üles panna.
Hotelli juurde jõudes avanes meil esimest korda kogu selle reisi jooksul võimalus teda PÄRISELT naeratamas näha. Meie astusime muidugi pead laiali autost välja ja hakkasime ringi vahtima, kui kuulsime, et tüüp ütleb midagi ERITI sõbraliku häälega. Astusime siis lähemale ja nägime, et ta tahab meile oma rattaid näidata – ja tõesti, see naeratus, millega see poiss oma rattaid vaatas, oli nii hoolitsev, et ma võin vanduda, et isegi mu vanemad pole mind kunagi sellise pilguga vaadanud. Kairi väitis hiljem, et ta oli öelnud:”Come and meet my wife,” aga kuna ma seda ei kuulnud, ei oska ma seda väidet ka kommenteerida.
Selline meeldiv vaatepilt andis talle ka piisavalt enesekindlust juurde, et meile teatada, et me võime hotellis ööbida. Hotelli eest makstakse enivei, nii et polevat vahet, mitmene tuba on (ilmselt mõtles ta sellega seda, et kõike plekivad sponsorid, sest mulle jäi mulje, et umbes nii need asjad toimivad). Sellele lisas ta juurde äärmiselt julgustava väite “It´s okay, it´s good time” – ja ma isegi ei naljata, ta on vist ainus inimene maailmas, kes suudab kasutada meile enamusele Boratiga seonduvat väljendit “It´s good time,” nii et päriselt jääb mulje, et kõik on väga okei.
Mõtlesin irvitades, mida kõike sellest mu pere arvata võiks – mu vanemad on seisukohal, et kogu maailm keerleb ümber seksi, eriti mu isa arvab asju stiilis “tätoveeringud on ainult prostituutidel, ettekandjatest tahavad suure tõenäosusega klientidelt keppi saada ja hääletajad (ehk siis antud hetkel ka meie) kindlasti muust ei mõtlegi”. Väga võimalik, et maailmapilt lihtsustubki mingisse ikka jõudes, sest väga suur hulk reisil kohatud üle 40stest meestest tõesti küsis seksi, aga vähemalt need poisid olid tõesti äärmiselt toredad ja meie suureks rõõmust meist tunduvalt tagasihoidlikumad (vähemalt selles osas, kes reaalselt meiega rääkida oskas).
Kui me enne veel veidi kahtlesimegi, siis tuppa astudes said kõik meie kahtlused hajutatud, sest poisid rebisid esimese asjana läpaka lahti ja hakkasid netist mootorrataste pilte vaatama, neid lahkelt ka meiega jagades. Kuna olulisem tundus olevat poolakeelne tekst seal juures, ei osanud me seda väga hinnata, aga selge oli see, et meil Kairiga oli kahepeale liiga vähe rattaid selleks, et nad meie vastu mingit huvi võiksid tunda, nii et kasutasime hoopis juhust nende pildistamiseks. Fotokas oli Kairi oma ja ta vist ei teinudki lõpuni neist ühtki normaalset pilti, kus mõlema nägu korraga näha oleks, aga nagu näete on nad väga omas mullis. B on see tõmmu (nagu suur osa poolakatest) ja Gregory seega see kahupäine.
Ahjaa, enne magamaminekut saime veel ühe näite poola meeste viisakusest. Nimelt läksime enne magamaminekut ujuma ja Buezi küsis meie käest, kas me tahame õlut kaasa võtta (õigemini ta küsis midagi stiilis:”Zxch shohpdg ze?” aga te saate aru küll, meie igatahes saime), millele me otse loomulikult vastasime eitavalt. Sellest hoolimata võttis ta kaasa kolm õlut, et oleks võimalik eestlastele pakkuda, kui neil tuju peaks tulema. Vähemalt ma eeldan, et ta kaks neist meie jaoks kaasa võttis, sest ta loovutas need igasuguse vastupanuta kohe, kui ma käe tema poole sirutasin. Kuigi alati jääb muidugi ka võimalus, et ta oli lihtsalt ära õppinud, et “Thank you!” tähendab “Anna siia!” ja pidas targemaks kuuletuda.
Nii et meil oli väga meeldiv ujumaskäik, seejärel tõsteti meile Jack Daniels lauale, et meil oleks midagi teha ajal, mil poisid – kas arvasite juba ära? – arvutist mootorrataste pilte vaatasid, ja seejärel läksime kõik viisakalt magama. Ja ma ei saa mainimata jätta, KUI armas oli see, kuidas Buezi voodist veel korra oma tüdrukule helistas, et talle head ööd soovida. Isegi minu puudulik poola keele oskus võimaldas aru saada, milline nunnutamine seal käis. 🙂
Pärdikute päevaraamat 