haha, N00b omab

Mina olen ilmselt kunagi samasugune lapsevanem. Jälgige, kuidas emal VHSi mainimise peale veiniklaas käest lendab.

Miks feministid meestega kurjustavad? (mõtisklus Penu ainetel)

Sattusin täna Penu rohkem kui iroonilist artiklit lugema. Lugesin ja mõtlesin ja siis mõtlesin natuke veel. Suuremas osas on tal muidugi õigus, maailm on üks kole ja seksistlik paik ja Eesti pole siinkohal veel sugugi kõige hullem. Samuti on tal õigus selle koha pealt, et (mees?)ajakirjanikud on asja tihti lausa absurdini viinud, kasutades väljendeid nagu “naiskirjanik Elo”, “naisajakirjanik Mari-Leen Albers”, “naisjurist Daisy Tauk” – kõigi eestlaste kohta ei oska ma muidugi kommenteerida, aga kõik inimesed (ehk siis nii naised kui mehed), keda mina tunnen, saaksid ka ilma selle eesliiteta aru, et Elo, Mari-Leen ja Daisy ilmselt riista ei kanna, püksis vähemalt mitte.

Rääkimata sellest, et hiljuti reisil olles tundsin alguses tapvat vajadust vihast karjuda iga kord, kui keegi küsis midagi stiilis:”Oi, kas sellised kenad tüdrukud oskavad TÕESTI ise kaarti lugeda?” – mis üsna kiiresti asendus sellega, et kui olime kuskil liiga kaua passinud, võtsin juuksed lahti ja astusin kaart käes mõne “suure ja tugeva” mehe juurde, tegin lambanäo pähe ja hakkasin jutustama, kuidas “meil on vist midagi väga viltu läinud, ma ei saa üldse aru, kus me oleme ja see kaart on nii keeruline”. Mõjus iga kord, tundub, et mehed armastavad miskipärast lapsemeelseid poolearulisi. Samas seostub õpitud abituse ärakasutamine mulle kuidagi millegi madalaga, see on nagu lapselt kommi äravõtmine, selline alatu asi, mida lihtsalt ei tehta, sest see on liiga lihtne. Lisaks ei saaks ma seda kunagi näiteks lantimise eesmärgil kasutada, sest mehed, kes mulle meeldivad, peavad selliseid naisi üldjuhul debiilikuteks, hoolimata sellest, kas nad hoomavad või mitte, et tegelikult on tegu õpitud käitumismustriga, mis nende daamide elu lihtsamaks teeb.

Igatahes, kaks asja, mis mulle artiklist silma jäid. Esiteks välimuse osa. Otse loomulikult on naise keha objektistatud. Kui me tahame selle vastu võidelda, on viimane aeg karupüksid kapist välja otsida ja neid ka suvel kanda! Aga mõelgem nüüd hetkeks – mul ei ole ühtki sõbrannat, kes ei hindaks kaunist mehekeha ja (kuigi asi võib olla muidugi ka selles, et me oleme feministlikud mõrrad) me kahtlemata ka objektistame seda. Viimasel ajal on ka reklaamitootjad hakanud seda taipama ja naistele suunatud reklaamid sisaldavad tihti y-kromosoomi kandvat lihasmassi ja minu jaoks on see väga teretulnud, eeldusel, et sellega müüakse midagi, mis tõesti kehaga seondub, sest näiteks pesupulbrit seksiga müüa on lihtsalt totter.

Üldse on seksi ilmselgelt liiga palju ja massimeediast (sh ka filmikunstist ja kirjandusest) jääb mulje, et kõik muudkui rebivad nagu jänesed või vähemalt tahaksid seda kogu aeg teha ja on valmis selle nimel järjest tablette kurku tõmbama. Mina küll ei taha, 12 korda päevas on küll, mis aga ei tähenda, et mulle ei meeldiks ilusaid inimesi vaadata. Esteetikal, erootikal ja pornol on siiski vahe. Nii et las mehed objektistavad meid, meie objektistame ju neid samuti. Veel hullem, Perekooli lugedes jääb mulje, et enamus naisi peab mehi ajudeta vastutusvõimetuteks loomadeks, kes liiguvadki ainult trajektooril munn ees, mees järel. Kui nüüd eeldada, et need naised, kes seal sõna võtavad, on naissoost vasteks ossidele, on see ju täielik paja ja katla teema ja oma riista ori saabki ainult solaariumisõltlasest sünnitusmasinaga õnnelikuks saada. Niivõrd kui madalam loomariik sellisteks abstraktseteks tunneteks võimeline on, nii et kasutame parem väljendit “rahuldatud saada”, see kõlab õigemini.

Teiseks probleemiks on see, et minu meelest on Anna-Maria astunud ettetallatud rajale, mis sugugi kõige õigem tee ei pruugi olla – artiklit lugedes jääb mulje, et see on kirjutatud eelkõige meestele, mitte kõigile inimestele. Kirjutatakse naistest, kellel ei ole valikuvõimalust, sest mehed ei anna seda neile. Teiste naiste kohta ma ei tea, aga mina küll sellise naisega ei samastu, kui mulle ei anta valikuvõimalust, siis ma VÕTAN selle.

Otse loomulikult kaasneb sellega ühiskonna hukkamõist, kuid olgem ausad – suuremas osas on see NAISTE hukkamõist. Jah, ameerika filmidest võime näha küll, kuidas isa lõugab, kui tütar tema meelest ebasobivat kleiti kannab, aga tegelikult on Eestis need siiski eelkõige emad, kes seda teevad. Samuti on need pigem naabrinaised, mitte naabrid, keda huvitab, mis kell sa öösel koju tulid, kas sa tulid taksoga, kust see raha taksoga sõitmiseks küll võetakse ja kes see oli, kes sulle uksel põsemusi andis. Nemad on ka need, kes oma hukkamõistu avalikult välja näitavad, kui nad leiavad, et midagi ebasobivat tehtud sai, mehi sellised asjad tavaliselt ei huvitagi. Muidugi ma üldistan, aga minu tutvusringkonnas on nii punkareid, autopedesid, pintsakliplasi kui nö tavainimesi, nii et arvan, et see on üldistamiseks piisavalt lai baas.

Isiklikes suhetes võib muidugi juhtuda, et mees istub naisele pähe ja vaatab õhtul südamerahuga telekat, kui naine peale päevatööd süüa teeb ja nõusid peseb ning kui veab, siis mees piilub seksi kõrvalt telekast jalgpalli AINULT ühe silmaga – aga sel juhul jääb arusaamatuks see, kuidas see mees sinna korterisse saanud on? Naine ise võttis, sest meest on ju nii hädasti vaja, et mingeid valikukriteeriume ei olegi? Või on raha nii hirmsasti vaja, et selle nimel on ta tegelikult valmis koduabilist mängima küll, aga lihtsalt tahaks viriseda? Loomulikult ei taha ma öelda, et inimesed oleksid alati ise süüdi, kui nende korteris parasiidid on, aga kui nad nende avastamise järel neist lahti saamiseks või enese kehtestamiseks mitte midagi ette ei võta, keda me siis süüdistame?

Okei, see oli kitsam sotsiaalne teema, aga äris mängivad ju siiski rolli mehed, eksole? Nemad otsustavad, keda nad tööle võtavad ja kui palju nad naistele ja meestele palka maksavad, on mul õigus? Tegelikult elu päris nii lihtne ikka ei ole.  Näiteks üks USAs tehtud katse näitas, et kui meeste käest küsiti töövestlusel, palju neil lapsi on, millal nad plaanivad neid saada jne, siis enamus mehi leidis mingi viisi, kuidas end viisakalt kehtestada ja ei vastanud töösse mittepuutuvatele küsimustele või vastas naljaga ja juhtis jutu uuele rajale. Naised üldiselt kas vastasid küsimusele alandlikult või lahkusid vihaselt, jättes mõlemal juhul tegelikult jõupositsiooni haaramata. Palgaläbirääkimistel küsisid mehed suuremaid summasid, kuid põhjendasid neid oma oskustega – naised küsisid väiksemaid summasid ja põhjendasid oma numbreid täiesti absurdselt sellega, mille jaoks ja kui palju neil raha vaja on! Otse loomulikult ei hakka ükski ettevõte rohkem maksma, kui küsitakse, ja firma jaoks on siiski oluline töötaja väärtus antud töökohal, mitte see, kui suur on ta majalaen.

Võib ju loota, et eestlannad on vähe mõistlikumad, ehk on midagi talupojataibust veel järel. Selge on aga see, et naised on valmis end madalamalt müüma. Kui mul on ikka nälg majas, lähen ma miinimumpalga eest müüjaks, aga suur osa meestest ei lähe miinimumpalga eest tööle, sest nende uhkus ei luba. See omakorda on ilmselt seotud ka ühiskondlike normidega, sest mind ei mõistaks keegi miinimumpalgaga töötamise eest hukka, mehi aga mõistetakse küll. Suures perspektiivis on see aga piisavalt oluline, et sundida ettevõtteid mingite ametite eest rohkem maksma, sest muidu keegi lihtsalt ei töötaks seal. Nii tekivad näiliselt põhjendamatult ala- ja ületasustatud ametid, sest osad inimesed ei ole valmis (või ei ole võimelised, kas või olude sunnil, milleks võib olla ka reaalne nälg) end kehtestama.

Ehk siis selle pika jutu poindiks on tegelikult järgnev küsimus:”Kas me ei peaks lihtsalt rohkem peeglisse vaatama, mitte kõiges pidevalt mingeid šovinistlikke sigu süüdistama?”

Filoloogide ja IT-pedede naljanurk (=teised võivad telekat edasi vaadata)

Vaatasin mina eile cvkeskusest töökuulutusi (mida ma töötu rotina üsna tihti teen) ja leidsin äärmiselt huvitava sõna äärmiselt huvitavas kontekstis – kusjuures olgu mainitud, et kogu ülejäänud kuulutus oli väga korrektses eesti keeles. Nimelt oli nõudmiste all kirjas, et kandideerija peab arvutimaailmas orienteeruma lõppkasutaja tasemel. 😀

Mittenohikutele selgituseks – see sõna on olemas küll, seda kohtab tihti näiteks kodutehnika kasutusjuhendites, aga siiani on see minu kogemuse põhjal alati tähendanud inimest, kes mainitud tehnikat lõpuks kasutama hakkab, ehk siis lihtsamas keeles tavaliselt külmkapi-/raadio-/arvutiostjat. Nii et kõik, kellel on kunagi olnud isiklik kompuuter või rüperaal – kandideerima, suured töövõidud ootavad teid!

P.S. Ja ma saan aru küll, et metatasandil on naljakas, kui keelekasutuse üle irvitab keegi, kes ise ei suuda isegi seda meelde jätta, mis moodi see kõrge/madala valuläve asi täpselt käib.

Päeva kompliment

Rääkisin K-le, et ei taha rohkem juukseid blondeerida, tahaks vahelduseks hoopis juuste tervisele rõhku panna, mitte välisele poolele. K kuulas ja kuulas ja lõpuks küsis:

Oot, selle sama kartulikoorega jäädki vä?

Kõige hullem on see, et teoreetiliselt on tal ju õigus.