Reisikiri vol4

Järgmisel hommikul pidime ärkama juba kella kuuest. Muidu nii tõsine Gregory oli seekord tõsine. Okei, ma niisama lõõbin, lõpuks ta ikka vahest naeratas kah ja tegelikult tean ma omast kogemusest, mida närvid võistlushommikul teevad. Igatahes pandi hoopis Buezi rooli ja kuna Gregory ühel hetkel ta sõbraliku jutuvada peale vihaselt sähvas, et ta tahab magada (jaa, ma olen poola keele ekspert, saan aru, mida inimesed ütlevad, kui nad vihaselt porisevad ja seejärel silmad kinni panevad), magasid ka eesti pifid rahulikult või podisesid väga vaikselt omavahel.

Võistlus oli superlahe – speedway teeb eriliseks see, et neil ratastel ei ole pidureid, mis tähendab seda, et korralikuks kiirendamiseks peab sõitja päris parajal hulgal kotte evima ja olema kindel, et ta kurvist peale kiirendamist ka välja tuleb. Meie igatahes avastasime end mõlemad lõugamast, kui Gregory sõitma hakkas. Tundus, et see seal tavaks ei ole, aga samas, kuna “meie poiss” (jaa, ka meie omame üdini naiselikku võimet kõik asjad, millega me kokku puutume, enda omaks kuulutada) on alles 20, sõidab ta juuniorklassis ja sellel konkreetsel võistlusel täiskasvanud ei võistelnudki (seal oleks ilmselt emotsioone tunduvalt rohkem). Noorimad sõitjad olid 12-13, sama suured kui rattad, päris lahe oli vaadata. Igatahes tehti meile vahepeal teiste pealtvaatajate poolt nägusid, mis sellest, et lisaks meile rõkkas kõrvulukustav muusika ja mürisesid mootorid – Kairi arvas selle kohta, et on olemas “koššer noise” ja “mittekoššer noise” ja meie kuulusime kahtlemata sinna teise poolde.

Mina, kui antropoloog ja soouuringute huviline, tegin huvitavaid märkusi ka ümbritsevate naiste kohta. Alustame noorematest. Väike tüdruk, kes vasakpoolsel pildil on, on ehe näide sellest, kuidas Poolas tüdrukud välja peaksid nägema. Nagu printsessid. Ja pöörake tähelepanu põlvikutele ja roosadele lintidele – kui eestlannad oma tütardele lindikesi veel pähe põimivad, siis põlvikud koos selliste pükstega jäävad nende stiilitajust tavaliselt välja, aga tulemus oli väga lahe, oleks täitsa ilublogimaterjal, kui ma viitsiks seda veel pidada.

Seejärel meievanused ja veidi nooremad. Ülemisel pildil on rajatüdrukud, kelle peenikesed jalad ja kenad tagumikud Kairile hirmsasti meeldisid, aga ma võin väikese kadedusega öelda, et see on optiline illusioon – peenikese kõrge kontsaga saabas teeb meie kõigi jalad selliseks. Igatahes, nagu te märkate, on rajatüdrukud traditsiooniliselt napis riietuses, mis on ootuspärane. Minu jaoks oli aga üllatav see, et ka pealtvaatajate hulgas oli suur hulk noori tüdrukuid (osad neist alaealised), kes olid tugevalt meigitud ja väga kenasti riidesse pandud (roosa nende välimuses üldjuhul enam ei domineerinud). Eeldasin, et ju nad on sõitjate göölfrendid vms, aga hiljem selgus, et see oli lihtsalt noor liha, kes oli tulnud turule end pakkuma – nende ainsaks eesmärgiks oli sõitjatelt autogrammide küsimine ja nendega koos pildistamine, lootes, et ehk keegi paneb neid tähele. Selleks ajaks oli meie naiselik omandiinstinkt täiesti võõraste poiste suhtes muidugi juba nii kaugele jõudnud, et sõidu lõppedes seisime mõlemad Kairiga automaatselt käed rinnal ristis ja piidlesime neid hindavalt. Nii peenikesed jalad ja suured rinnad ühe keha küljes peaksid olema seadusega keelatud. Selle käigus avastasime ka, et Gregory oli tõesti populaarne – arvestades seda, kui tagasihoidlik ta on, poleks kunagi uskunudki, et rahvas võiks tulla sellelt tüübilt autogrammi küsima, aga tuldi ikka küll.

Eriti huvitav oli aga lugu vanemate naistega. Nagu ma olen rääkinud, kohtlevad poolakad naisi üldiselt nagu printsesse ja eeldavad, et naised ka käituvad nagu printsessid ja ei topi end meeste asjadesse. Seal oli mul aga võimalik näha, kuidas tuleb suur tätoveeritud “olen-kõige-kõvem-mees-siin-rajal” võidusõitja, kallistab oma vanaema, suudleb teda mõlemale põsele ja istub tema juurde ilmselge austusega maha. Eestis sellist asja ikka väga ei näe, aga tundub, et printsessist saab ühel hetkel (enamasti kuskil poole sajandi peal, kui vähemalt esimene poeg on juba täiskasvanuks kasvatatud) matriarh ja sellega kaasneb loomulikult ka kogu asja juurde käiv võim. See on muidugi väga tavaline ka teistes ühiskondades, aga kõrvalt vaadata on seda sellegi poolest väga huvitav.

Sõidu juurde tagasi tulles võib öelda, et Gregoryl ei läinud päris nii hästi, kui ta lootnud oli, nii et me hoidsime eestlasliku huumorit igaks juhuks tagasi ja lasime Buezil teda lõbustada. Viimane kasutas selleks muidugi tüüpilist mehelikku tehnikat, sest isegi meie saime tema nalju kuulates aru, et suur osa neist on ilmselgelt vastasmeeskondade, iseenda ja muu spordiga seonduva pihta suunatud. Meie omakorda näitasime, milliseid poolakeelseid sõnu me õppinud olime, teenides sellega ühe heakskiitva ja nii haruldase naeratuse – uskumatu, kui palju rõõmu võib valmistada kahe sõna õppimine. Samuti saime teada, et oleme teel lõunapiiri äärde, kus nad elavad ja kus meile tahab öömaja pakkuda selline ÄÄRMISELT tore tüüp nagu Miau ehk Mike, kes räägib väga hästi inglise keelt ja on üldse igat moodi lahe. Kuna Miau ei kõla just väga usaldusväärse nimena, küsisin, kas Mike on ta sõber või ta sponsor.

No. Well, yes. Small sponsor, big friend.

Mhmh. Ehk siis tüüp, kellele meil on põhjust tänulik olla. Võrdub tüüp, kellel on ehk enda arvates põhjust meilt midagi oodata. Aga kuna Gregory kinnitas, et tegu on toreda inimesega, olime nõus temaga kohtuma, seda enam, et pidime sinna jõudma alles õhtul hilja.