alcohol · faith

Reisikiri vol 5

Eelmine samateemaline postitus lõppes vist sellega, et olime jõudmas Miau ehk Mike´i juurde. Enne seda jõudis Gregor veel peaaegu mingile teele jooksvale loomale otsa sõita, mis lõppes suure pidurdamisega, mis lõppes omakorda sellega, et meie, kes me tagaistmel üksteise otsas magasime, lendasime põrandale. Mina alla ja Kairi mulle otsa. Mul polnud viga midagi, aga Kairi suutis end mu kondise keha otsa nii siniseks kukkuda, et pool kanni oli hiljem lilla. Ma näitaks pilti, aga ta boyfriend miskipärast kustutas selle maha. 😀 Väljas oli juba pime kah, aga Gregorit kiites võib öelda, et ta oli väga tubli ja käitus nagu ralliässale kohane.

Igatahes jõudsime me Miau juurde. Nagu hiljem googeldades selgus, oli ta õige nimi Michal, mis poolaka kohta on äärmiselt rahvusvaheline ja liigagi kergesti hääldatav nimi. Üldse oli ta väga rahvusvaheline mees, pool maailma läbi reisinud ja nagu ma aru sain, mõnda aega ka Inglismaal elanud. Igatahes oli ta hoopis konkreetsem mees, kui Gregor ja B, mis mõnes mõttes on muidugi ka ootsupärane, sest esiteks oli ta (nagu ta meile kohe alguses selgeks tegi) VÄGA kuulus ja teiseks meie poistest ka poole vanem. Lisaks, selgus üsna kiiresti peale seda, kui Gregor meid tema juurde oli jätnud (ma küsisin nii ahastuses näoga, et kas me ikka näeme teda järgmisel hommikul, et ta nõustus otsekohe), et ta ei pea paljuks igas teises lauses seksist rääkida ja üritas meile kogu aeg alkoholi juurde kallata.

Gregor oli muidugi samuti hakanud alates hetkest, mil Kairi mainis, et ta joob õlut ja Reena joob ka õlut, pea iga kord poes käies meile ka udarat* või koguni kuuspakki kaasa rabama, aga mina seda üldiselt ei tarbinud ja selle jaoks ei olnud ka mingit sotsiaalset survet. Mike aga konkreetselt toppis meile alkoholi kaks päeva järjest. Mul viskas sellest üsna ruttu kopa ette, ma ei ole harjunud sellega, et mind konkreetselt kamandatakse, nii et ma teatasin lihtsalt, et sorry, ma ei jaksa juua. Mind ta õnneks nii palju ei tüüdanud kah, ma teatasin kohe, et ma olen abielus ja see mõjus isegi talle, kuigi ta usklik ei olnud (ise nimetas ta end agnostikuks) – tõesti, see on Poolas nagu imerelv. Kairile käis ta see-eest täie rauaga pinda. Enamvähem kainena oli ta aga päris tore ja lisaks selgus üsna ruttu, et ta on üks neist, kes on pealetükkivad, aga ohutud.

Meil oli algselt plaanis kohe järgmisel hommikul minema hakata, aga Mike teatas kohe kategooriliselt, et me jääme vähemalt ülejärgmise hommikuni, sest ta tahab meid järgmisel õhtul suurt sõitu vaatama viia. Mulle hakkas nii otsene käsutamine kohe alguses vaikselt vastu, aga kuna see tundus tulevat koos suure annuse külalislahkusega ja me mõlemad oleksime tahtnud speedway´d korra veel näha, jäime nõusse. Pealegi pidime vähemalt selle esimese öö seal mööda saatma, sest enam kuskile minna ei olnud. Kuna me magasime kõik ühes toas ja tüüp tegi nalja teemal, kuidas ta meie vahele tahaks ronida, kartis Kairi magama jääda ja igises mul külje all, kuni ma ähvardasin teda ise käperdama hakata – selle peale ronis ikka teise diivani serva ja jäi vait. Igatahes ei olnud uni väga rahulik küll, kerge alert oli kogu aeg sees.

Järgmisel hommikul hakkas Mike tööle, nii et meie Kairiga istusime rõdu peal ja ajasime lolli juttu (kusjuures ma ei tea, kas Mike tegi nalja või pidas meid tõesti narkohuvilisteks, igatahes käis ta meile korra mainimas, et me ei tohi rõdul kanepit suitsetada ja tegi uskumatut nägu, kui me ütlesime, et meil sellist kraami üldse pole), kuni Gregor kohale jõudis. Meil oli suht igav ja ta suutis mind vaikselt lähenedes nii ootamatult tabada, et ma hüppasin sellise rõõmuga õhku, et ta ehmatas täiesti ära, arvates ilmselt, et meie meelest päästetakse meid seksiorjusest vms.

Igatahes anti meile valida, kas me tahame õhtuni Mike´i või Gregoryga hängida ja me valisime muidugi ilma pikemalt mõtlemata oma poisi, kuigi ta ütles, et peab päev otsa oma ratast puhastama – sest me olime juba üsna veendunud, et eelistame üksinda linna peal ringi hängimist Miau seksiga seotud vihjete kuulamisele. Isegi siis, kui me lahkusime, ütles Miau meile, et “Be careful, that guy is horny,” (mille peal Gregor ainult segaduses nägu tegi ja ilmselt isegi sõnast “kiimas” aru ei saanud) ja kui ma vastasin, et “No, unlike you, he has been VERY decent,” (olles kindel, et sõnast “decent” Gregor KINDLASTI aru ei saa) hakkas Miau lihtsalt rõõmsalt naerma ja ütles “right, I am the horny one.” Nii et ilmselgelt ta ise probleemi ei näinud ja me ei hakanud seda ka tekitama, kui välja arvata see, et ma ei hoidnud oma mõtteid endale, kui Gregor küsis, kas meil oli tore.

Keeleliste arengute osas võiks lisada, et Gregor ei saanud küll ikka veel eriti Kairi liiga kiiretest ja liiga imelikest naljadest aru, aga ta oli leppinud sellega, et ma ütlesin sellistel hetkedel lihtsalt:”She is being funny again,” mille peale ta naeratamata noogutas ja kõik olid enamvähem rahul. Igatahes jätsime me ta rattaid puhastama ja kasutasime aega neile kingituse valmistamiseks, mida te ülal näha võite. Lisaks jäädvustas Kairi sinna ka oma lemmikraamatu pealkirja, milleks on, nagu pildilt näha, “Trout fishing in America“.

To be continued…

* udar – nelipakk, õppigem moodsat noortekeelt, rahvas!

alcohol

pühapäev on pidupäev

Eile sai üle hulga aja jälle veidi alkoholi tarbitud – siiani olin ma peale kojujõudmist (ehk siis ca kahe nädala jooksul) joonud ühe õlle, kusjuures mitte korraga, vaid selleks läks kaks õhtut. 😀 Seda, et preilile on siidrit vaja, sest õlut ta ei joo, avastasime muidugi traditsiooniliselt kell 21.50 ja sai alguse eestlaste rahvussport, nimega alkoholijooks. Asja tegi põnevamaks see, et viibisin Ülejõel, mida ma enda meelest tunnen päris hästi, sest 6 aastat tagasi, ma põhimõtteliselt poole kohaga elasin seal. Selgus aga, et neljast ümbruskonna poest üks oli kinni pandud, kaks varem suletud ja ühest polnud ma kunagi kuulnudki ja koperdasin täiesti juhuslikult sinna sisse ise samal ajal MNC käest telefonis emotsionaalset tuge otsides – vahtisin poes ringi, ühtki inimest ei olnud, müüjat sealhulgas, minu kell näitas 57, nii et  vajutasin telefoni lihtsalt poole jutu pealt kinni ja hakkasin karjuma:”Alkohol, alkohol!” kuni müüja välja ilmus ja mulle midagi pihku toppis. Põnev on ikka see joodiku elu ja Taavi, kes oli just sinna kolinud, sai ka oma ümbruskonna poodidest kohe tunduvalt parema ülevaate.

Aga läks päris asja ette. Me olime enne seda päris korraliku hulga tööd tehtud saanud, nii et oli mille üle rõõmustada. Ja ma sain kuulda, kuidas Taavi vene keeles ähvardada oskab, mis on alati väga muljetavaldav. Ma pean selles osas hakkama eraldi tunde võtma, et ma oskaksin lisaks enese tutvustamisele ja oma hobidest rääkimisele ka  vajadusel öelda, et ma keeran kõigile taha, kui minuga mölisemist ei lõpetata. Sellised asjad aitavad alati sotsiaalsete suhete loomisele kaasa. Igatahes väga lõbus oli, kuigi Adam vist ei ole väga õnnelik – ma olin talle öelnud, et saaks õhtul kõik koos kokku ja minu ja Taavi meelest tundus see ikka väga hea idee olevat, aga Adam leidis, et vastikud joodikud eestlased jälle joovad ja tema tahaks ikka kaines seltskonnas olla. Eestis!!! Laupäeva õhtul!!! Ta pole ikka veel aru saanud, kus riigis ta on…

Ahjaa, ma olen vist unustanud rääkida, et ma lähen jälle nädalaks ajaks ära. Seekord koolipraktikale,  hakkame Juurus kohapärimust koguma. Üldse ei viitsi, ausalt öeldes, aga vähemalt on see võimalus ka Raplas elavate sõprade külastamiseks ja nö kolleegidega paremini tuttavaks saamiseks. Ja läpakas tuleb ka kaasa, nii et ilmselt saab õhtuti ikka netti ja midagi selle arvelt tegemata ei jää ning ehk saavad isegi blogimised blogitud.

Pildil on joodikrents by kilpkonn.