Nagu te mäletate, rääkisin ma, kuidas me reisil rämedalt ette, taha, kõrva ja silmanurka saime. Vägisi loomulikult. Aa, õige, tegelikult ei olnud nii, Mnc tahtis lihtsalt rohkem seksi ja vägivalda.
Aga ma ei viitsi täna pläkutada, nii et ütlen lihtsalt, et me ei jõudnud võistlust vaatama, sest Gregoryl läks oma ratastega rohkem aega. Seetõttu läksime me õhtul lihtsalt välja. Mike hakkas vist kergelt ärrituma, sest me ei olnud päris nii alluvad, kui ta eeldas või oli tal lihtsalt kehv tuju millegi pärast, mida ta meiega jagada ei tahtnud, igatahes oli ta üsna pahur. Kui ma ei soovinud rohkem alkoholi tarbida, läks ta eriti kurjaks ja kui ta ühel hetkel küsis, kas mulle meeldib parajasti mängiv laul – mis, andke andeks, oli täielik vigin – ja ma mainisin, et ei, aga see-eest Gregory muusikamaitse on vägagi minu biit, solvus ta täiega. Ahjaa, mingil hetkel suutsin ma teda šovinistiks solvata ja ühel hetkel, kui ta seksist rääkimist ei lõpetanud, ütlesin midagi selle kohta, et kui ma avastaksin ta öösel oma voodist, avastaks tema hommikul noa kottidest. Kauni ja sõbraliku naeratusega muidugi. 😀
Nii et selle punktini oli suurem osa reisil kogetud vägivallast minupoolne, teised piirdusid lihtsalt tüütamisega. Igatahes ei tundunud sel hetkel keegi väga pahane ega pahur. Gregory oli enne veidi õnnetu, sest selgus, et tema armsas pisikeses peas oli juba valminud plaan, et me sõidame temaga reedeni kaasa ja vaatame teda võistlemas ning reedel paneb ta kenasti meid Daugavspilsis maha ja me saame otse koju minna – mis meie reisiplaani muidugi ei muutnud. Nii et ta oli veidi õnnetu, kuuldes, et me järgmisel hommikul ikka edasi läheme. Sellest tuli ka Mike´ga väike tüli, sest esialgu pidime me minema hakkama väga varakult ja Gregory oleks võinud meid kuue ajal tee äärde asetada, aga Mike nõudis, et meid viiks sinna hoopis lõuna ajal mingi ta töötaja – ma olin juba paranoiline ja mõtlesin, et see on jälle see “küll te homme lähete”, mistõttu ma näitasin iseloomu ja vaidlesin temaga tükk aega, enne kui ma järgi andsin. Lõpuks läks Mike ukse juurde ja teatas solvunult “Kiss him and say good bye!” sest talle ilmselgelt ei meeldinud see, et me noort poissi eelistame.
Me olime terve selle aja näidanud oma eestlasliku iseloomu ja arvamust personaalruumist ning igaühelt, kes meidpõsele suudlema tuli, eest ära astunud ja oma käe talle pihku pistnud, nii et Gregor oli ikka väga üllatunud, kui ma päriselt teda kallistasin. Veel rohkem üllatus ta aga siis, kui Kairi teeskles, et hakkab teda kallistama ja tõstis ta siis hoopis meetri kõrgusele õhku. Poiss kokutas peale seda veel tükk aega suurest rõõmust. 😀
Igatahes hakkasime me järgmisel hommikul lõpuks edasi liikuma. Mike oli ilmselgelt pahur, kuigi me teda rõõmustada üritasime ja ka teda hüvastijätuks kallistasime. Nii et ilmselgelt ei olnud Kairi eriti õnnelik, kui tee ääres avastas, et on oma telefoni sinna unustanud. Järgi minema me sellele siiski ei hakanud, helistasime ja lubasime selle tagasiteel üles korjata. Kõigest paari tunni pärast olimegi juba Tšehhis, kus meid võttis peale järgmine poolakas, umbkeelne Pavel. Ka tema hoolitses meie eest terve ööpäeva, õpetas poola keelt jne, sest ta viis meid Prahast edasi parkimisplatsile, kus pidi olema palju autosid, keda moosida, aga liiga hilise kellaaja tõttu läksime hoopis võssa telkima ja hommikul selgus, et teised autod on kas juba lahkunud või ebasobivad, ni et sõitsime temaga Praha juurde tagasi ja hüppasime seal autole, mis Saksamaa poole kimas.
Pärdikute päevaraamat 