Praktiline mõtlemine ennekõike

Haha, lugesin ajalehest 17 aastase tapatüdruku seiklustest. Emotsioone ei ole ilmselt mõtet väga valla päästa, arvata on, et kogu see kamp oli paras getoseltskond ja oma seaduste järgi elas ja suri ning tüdruk ei käinud kirikuukse taga süütuid poisse varitsemas, aga päris huvitav lugemine siiski. Selles mõttes, et pifist võiks USAs vabalt noorte feministide iidol saada – esimese tapmise põhjustas mees, kes ei osanud piisavalt kenasti käituda, nii et LOOMULIKULT on ta kaudselt süüdi ka kõigis järgmistes mõrvades. Samuti on tibi mõttekäik ju hämmastavalt ratsionaalne (ehk šovinistlikus keeles mehelik), kuigi arvata on, et targem oleks olnud vait olla – kes see seal Brasiilias ikka mõne surnud (mitterikka ja mittekuulsa) brasiillase järele igatsema hakkab? Kohalik politsei kindlasti mitte.

Mis on seksi aseaine? Lea Liitmaa teab vastust

Kas lugesite Elu24 artiklit, kus kirjutatakse, et Lea Liitmaa saab kodutöödest naudingu? Mõni ehk loeb ja mõtleb, et kuidas see küll võimalik on, aga tegelikult oli see ainult aja küsimus. Nimelt rääkis Lea juba Elmarist lahutades, et kavatseb hoopis tsölibaati jääda ja mainis kuskil, et keha on inimesel vaja ainult järglaste tootmiseks (tükitöö), mitte armastuseks. Arvata on, et kui inimene reaalset keppi ei saa, üritab ta seda millegagi asendada. Kui Bocki ei ole, juuakse kas või Pilsnerit ja kiidetakse pealegi.

Iseasi, kas see, kui elu asemel on elu aseaine, on just uhkustamist väärt. Samas muidugi juba Pantaloone ütles noorele printsile, et naised tahavadki kodu luua ja koristada, nii et ehk olen hoopis mina asjast valesti aru saanud. Ma olen ju ainult naine, ma ei saagi asjadest õigesti aru saada.

Pildi laenasin Kroonikast.

Tahaks midagi põnevat

Jube, ma olen alles kolm päeva siin olnud ja juba tahaks hirmsat moodi koju. See kogumine on vaimselt nii väsitav, et lõpuks on see umbes nagu hääletamine, sellega on mul ka nii, et löön autoukse selja tagant kinni ja ei mäleta enam, milline autojuht välja nägi või millest kuradist ta üldse rääkis. Lisaks on lapsed minu jaoks ikka väga väsitavad. Tänase päeva küsisingi vabaks ja tulin hoopis lähedal elavatele sõpradele külla – aga kaks päeva on ju veel!

Muidu ei oleks midagi hullu, maal on ka vahva, aga ma olen üks neist inimestest, kelle jaoks hea seltskond on ÄÄRMISELT oluline. Siinsed kogumiskaaslased on ka väga toredad, aga nad ei ole siiski (vähemalt veel) sõbrad ja ma ei tunne ennast nendega nii, et nende seltskonnas saaks mõnusalt kas või üksteise otsas pikutada ja vait olles telekat vaadata. Näiteks minust on hämmastavalt kaugel inimesed, kes üksinda reisimist naudivad, sest ma lihtsalt ei oska niimoodi üksinda võõras kohas olla. Kodus küll, see on hoopis teine asi, aga ma vist vajan midagi tuttavat, mis mind rahulolevana hoiaks. Möku.

Reisikiri vol7

Ma tegin nüüd oma eelmise postitusega tegelikult Pavelile veidi liiga, sest ta on kõvasti rohkem leheruumi ära teeninud ja oli tõeliselt lahe mees. Näiteks õpetas ta meile poola keelt ja õppis ise innukalt eestikeelseid väljendeid, mida ta lällari abil ka teistega jagas. Lõpuks võttis ta kaustiku välja ja hakkas asju kirja panema ja selgus, et tal on seal juba päris mitme keeles igasuguseid asju üles kirjutatud. Nii et leidsime endasuguse keelehuvilise, kuigi tema huvi ei olnud grammatikale keskendunud, nagu meie oma.

Lisaks valmistas ta meile omatehtud letšost süüa ja oli metsikult positiivne ning naeris kogu aeg. Sellele äärmiselt kvaliteetsele pildile ongi ta jäänud süüa valmistamas ja tal TÕESTI oli kogu aeg selline naeratus näol. Samas ei üritanud ta meile kordagi ligi ajada, kuigi pakkus lahkelt välja, et läheb järgmisel päeval Itaaliasse ja soovi korral võiksime me temaga sinna sõita ja sealt edasi rännata. Ja jah, ta oli enamuse ajast poolalasti, aga ainult selle pärast, et väljas oli palav.

Ja ühe tagantjärele hea sõna tahaksin öelda ka Gregori kohta – unustasin mainida, et 20 aastase kohta on ta ikka päris tubli, sest korra, kui Mike jälle tüütuks läks, pahandas Gregor temaga üsna korralikult. Mitte et sellel väga kauakestvaid tulemusi oleks olnud, sest Gregor ju meie juurde ööseks ei jäänud, aga ta suutis ja tahtis piisavalt suur poiss olla, et meie kaitseks välja astuda. Netist lugesin ka seda, et ta pidi speedwayga ootama kuni 18 aastaseks saamiseni, sest ta vanemad ei kiitnud seda heaks. Nii et igatahes respekt selle eest, et ta suudab ka täiesti üksi oma arvamuse eest välja astuda ja oma eesmärkide nimel hullu moodi vaeva näha, tahaks kah nii kaugele jõuda.

Igatahes oleme me oma reisiga jõudnud juba saksa piiri äärde ja esimene sakslane, kes meid sõidutab on täpselt nagu õudusfilmist. Ta näeb jube välja, tal pole hambaid, ta joob sõites õlut ja kuulab mingit metsikut peobiiti. Tõsiselt, mul oli rohkem kui hea meel, et me temaga alla saja kilomeetri edasi liikumine ja väga meeldiv oli sellest autost välja astuda ja tanklasse siseneda.

Siin oli meil väga huvitav “hääletamiskogemus”, mida küll tegelikult vist hääletamiseks nimetada ei saa. Meie ees järjekorras seisev hipivanamees pööras ümber, avastas hääletajad ja pani kõva häälega üle terve poe lõugama. Jutu teemaks see, et vaadake, kui toredad noored ja kes nad nüüd siis ära viib. Kuna kõik teesklesid, et ei märka teda, kamandas ta meid enda autosse (tema naine ei tundunud ideest pooltki nii vaimustatud), teatas, et nad sõidavad õiges suunas ja põhimõtteliselt planeeris meile kogu reisi. Tõsiselt, ta isegi helistas oma Hispaanias elavale sõbrale, et see meile soovitusi jagaks. Ja lõpuks, kui nad ei leidnud sobivat peatuskohta ja naine juba tema peale karjus, panid nad meid ühes bensiinijaamas maha, nii et meil ei olnud õrna aimugi, kus kuradima kohas me olime. Ma pidin kaart käes minema ühe suure lõbusa seltskonna juurde ja neile seletama, et “teate poisid, tüdrukutel on mure, me tahaksime nimelt hirmsasti teada saada, kus kuradima kohas me praegu oleme…” Endal oli küll veidi loll tunne seda tehes. 😀