Sel päeval hääletasime me esimest korda öösel. Saksamaa on öiseks hääletamiseks just sobiv paik, sest seal on terve hulk inimesi, kes öösiti 200 km/h kuskile kimavad, kusjuures tihtipeale on neil endil üsna ükskõik, kuhu poole nad sõidavad. Seal on isegi ajakirjanduses juttu olnud sellest, et paljudel inimestel pole öösiti lihtsalt midagi teha ja nad nö täidavad aega.
Sel õhtul aga pettusin esimest korda kohalikes punkarites. Ma olen nimelt harjunud sellega, et punkarid on nagu teatud suguvõsa moodi asi, sest Põhjamaades ja kogu Ida-Euroopas (sh ka Ida-Saksamaal) võib üks punkar teisele tere öeldes üsna kindel olla, et ta on leidnud sõbra või vähemalt hea tuttava. Siin aga nägime rohkem kui üks korda tüüpe, kes meie teretamisele isegi vastama ei vaevunud, sest me olime ometi nende hääletamiskonkurendid. Ühesõnaga rahvaarv on juba nii suur, et ka troppe kohtab liiga palju.
Igatahes võttis meid peale ÄÄRMISELT korraliku välimusega vanem mees, prillid ees ja puha – kes kuulas trance´i ja kimas nagu torust tuli. Ta viis meid lõpuks peaaegu Karlsruhe´sse, kuigi oleks pidanud mitukümmend kilomeetrit tagasi ära keerama. Ja seal saime me kohe ühe Luxembourgi sõitva rekkajuhi peale, kes tundus nii usaldusväärne, et me ronisime Kairiga mõlemad tema voodisse magama. Mingil hetkel otsustas ta ka ise voodi teisel korrusel tunnikese tukastada.
Ühel hetkel leidis aset selline vestlus:
Kairi:”Reena?!”
Reena:”Jah?”
Kairi:”Kas sina norskad?” (taustaks norskamise heli)
Reena:”Ma ju räägin sinuga, idioot.”
Ehe näide sellest, et ka ülikooliharidus ei saa lõputult ajusid treenida, kui ikka peas ruumi ei ole. 😀
Pärdikute päevaraamat 