Hommikul ärgates oli Prantsusmaa juba kiviga visata, nii et viskasime kivid maha (kaua me seda raskust ikka kaasas kanname) ja panime minu sihi poole jooksu. Ehk siis hakkasime hääletama. Kuidas täpselt me sinna kohale jõudsime, ma enam ei mäleta, aga esimesed inimesed, kes meid Prantsusmaal peale võtsid, panid meie võimed korralikult proovile. Mina nimelt ei suutnud esialgu pea ühtki prantsusekeelset sõna meenutada ja nemad jällegi ainult prantsuse keelt rääkisidki. Nii ma siis näitasin neile näpuga kaarti ja küsisin:”Arretez ici?”* Nemad noogutasid, nii et istusime sisse ja hakkasime sõitma.
Pealevõtjaks oli keskealine naine umbes 12 aastase tütrega, kes oli nii stiilselt riides, et meie Kairiga ei jõua ilmselt kunagi sinnani. Ka ta käitumine oli äärmiselt armas ja lahke, ta pakkus meile nektariini, vett jne. Kairi tahtis selle peale talle näidata, et ka meie ei ole matsid ja üritas talle lutsukommi pakkuda, avastades alles kätt välja sirutades, et lutsukommi paberi vahelt paistis pikk karv. Kui tüdruk ka midagi arvas, ei näidanud ta seda välja, vaid naeratas ikka väga armsasti ja ütles lihtsalt “Ei, aitäh.”
Sõitsime, sõitsime ja järsku meenus mulle -“Kurat!” – me peame neile ju nüüd kuidagi selgeks tegema, et me peame bensiinijaamas maha minema, sest lihtsalt tee ääres seal hääletada ei tohi. Rahvusvahelised bensiini tähendavad sõnad ei öelnud neile midagi, nafta ka mitte, selle peale, kui ma üritasin monoteatri abil näidata, kuidas tangitakse, vahtis naine eriti hämmeldunud näoga. Õnneks tabas laps ühel hetkel ära ja ütles emale, et “kuule, nad mõtlevad vist station-service´i,” ja mina muidugi kisasin rõõmsalt:”Oui, oui!”. Hiljem meenus muidugi, et bensiin on prantsuse keeles “essence“, nii et seda mainides oleks meid ilmselt ka mingi edu saatnud, ja ka kõik muud sõnad hakkasid vaikselt meelde tulema, aga algus oli, nagu ikka, kõige raskem. Kõige lahedam oli muidugi see, kui ma sõnad sassi ajasin ja küsisin politseiniku käest:”Parlez-vous francais?”** ja ta hakkas naerma ja vastas:”Oui, et tu?”***, nii et ma pidin häbiga tunnistama, et kurat, inglise keelt mõtlesin ma hoopis. 😀
Seejärel sõitsime me hollandi rekkajuhiga – hollandlased on äärmiselt meeldivad seetõttu, et enamus neist räägib vähemalt ühte võõrkeelt. See mees rääkis head inglise keelt, oli väga jutukas ja sõbralik ja tahtis hirmsasti meile kingitust teha. Teadagi, mis kingitust – poolakad kingivad õlut, sest see on seal riigis populaarne, hollandlased kingivad muud kraami. Kairi oli küll vist kodus öelnud, et tema ei suitseta ja Olev hoiab selle eest kodu korras, aga kuna me mõlemad teadsime, et raudselt näeb ta korter välja nagu peldik, võtsime selle ilma eriliste südametunnistuse piinadeta vastu. Seda enam, et seda oli nagunii ainult ca kolme suitsu jagu.
Ühel hetkel peatus aga tee ääres suur buss saksa katoliiklasi. Selgus, et üheks põhjuseks, miks reisiseltskond oli otsustanud meid peale võtta, sest neil endal ei olnud kaarti. Päris normaalne, kõik lootsid ilmselt Jumala peale, ega siis ei ole mõtet muidugi kaarti kaasa vedada. Igatahes olid nad juba natuke jubedad, sest tegu oli konkreetselt sellistega, kes jõllitavad sind nii armastava loojas pilguga, et tahaks kohe jalaga äsada. Igatahes kutsusid nad meid muidugi kohe kaasa katoliiklikusse noortelaagrisse, kus pidi olema 5000 inimest erinevatest riikidest. EI.
* “Kas peatute siin?”
** Kas te räägite prantsuse keelt?
*** Jah, aga sina?
Pärdikute päevaraamat 