faith

Reisikiri vol10 (jesus loves us)

Selgus, et katoliiklik laager oli päris huvitav. 😀 Jaa, otse loomulikult jõudsime me lõpuks sinna. Esiteks seetõttu, et me olime Kairiga üksteisele lubanud, et oleme nõus kõigi pakkumistega, mis piisavalt huvitavalt, hullumeelselt või mõlemalt kõlavad. Teiseks aga seetõttu, et meile lubati tasuta toitu (!!!) ja räägiti, et järgmisel hommikul läheb sealt samast mitu bussitäit rahvast Hispaaniasse. Nii et see tundus igati kasulik diil olevat. Pealegi lubas Kairi, et ma ei pea kedagi kallistama.

Peab ütlema, et huvitav oli see küll ja vähemalt õhtul saime tasuta süüa kah, aga minu jaoks on 5000 erinevas keeles vadistavat paduusklikku, kellest pooled on juba hullumeelsed, kes üksteisele ainult sooja pilguga otsa vaatavad, veits liig. Kuigi teine pool tundus jällegi olevat selline, kes on tulnud sinna lihtsalt uusi sõpru leidma, jooma ja ehk ka kerglasi suhteid looma, vähemalt amelevaid paarikesi olid kõik kohad täis. Samuti oli nende hulgas punkareid, goote, emosid ja kõike muud, mida inimmõistus vähegi ette suudab kujutada.

Igatahes selgus sinna jõudes muidugi, et tasuta üritus tahaks siiski hirmsasti annetusi saada (andsime vist vähem kui euro, mulle nimelt väljapressimine stiilis “ma kingin sulle midagi täiesti tasuta, aga kingi sina mulle nüüd raha” sugugi ei meeldi) ja kohe peale sööki selgus, et nüüd peame me kõik kohustuslikus korras kirikusse minema. Ilmselt oleks andnud kõrvale viilida, aga Kairi tahtis seda hirmsasti näha ja mina polnud ka sellisel asjal kunagi osalenud, nii et läksime kaasa. Ühislaulmine meeldis Kairile hullult, aga minul hakkas üsna kiiresti igav, nii et vahtisin niisama ringi, suutsin Kairi oma podisemisega närvi ajada (“Kaua nad veel köhida kavatsevad?”, “Ma kuulen väljast hääli… Seal vist ongi Paradiis!”) ja tagatipuks panin veel kogemata ta juuksed põlema. Küünlad, muide, olid tehtud nii, et taht oli läbi lõigatud, nii et küünlad hakkasid paar minutit enne palvuse lõppu kustuma. Odav trikk, aga visuaalselt päris mõjus.

Seejärel tahtsime Kairiga veidi ringi tatsata ja – otse loomulikult – hüppas ühel hetkel meile teele ette päris kena piff, kellel oli kaelas silt “Free hugs!” ehk inimkeeli “Tasuta kallistused!” ja langes meile kaela. Nagu mida kuradit?! Enda meelest ma ei näe välja päris selline, et võõraid inimesi kallistama võiks meelitada. Igatahes ei näinud me ühtki inimest, kellega me oleks väga tahtnud lähemalt tutvust sobitada ja kogu see olukord oli liiga sürrealistlik, nii et me panime lihtsalt telgi üles, vaatasime meid ümbritsevat kino ja tegime ära ühe meile kingitud suitsudest. Keset suurt katoliku laagrit, ümberringi ainult võõrad keeled, keelatud aineid tarbimas.

faith

oh seda kadedust

Tannu jõudis eile Saksamaalt koju – ta sai mingi stipendiumi ja oli terve kuu seal keelepraktikal koos igast rahvusest inimestega. Eestlasi oli vist ainult kaks tükki peale tema ja nendega ei hittind ta nii hästi offi* kah, nii et algusest peale ainult rahvusvaheline seltskond. Muuhulgas jagab Tanel minu suurt armastust poolakate vastu, nii et mõned neist on ilmselt meile mõne aja pärast külla tulemas.

Aga nii änksa oli tema lugusid kuulata ja nii lahe teada saada, et tal tuli lõpuks saksa keel juba päris korralikult välja, et ikka täiega kadedaks ajas. Sest mina olen ju ometigi terve suve kodus istunud, eksole. 😀 Tundub, et hetkel mulle vist ei saagi piisama, ikka tahaks kuskile veel minna. Tanelil on alati head mõtted kah, sellised poollollakad, aga täiega ägedad, nii et nende kohta on eriti huvitav kuulata.

* kui te isegi sellest aru ei saa, siis leppige sellega, et te olete juba liiga vanad